Täna (tegelt pigem täna öösel ja homme) olen natuke kurb.
Tuli järsku peale koduigatsus. Seda võib-olla seepärast, et vaatasin palju kurbi filme. Aga võib ka olla, et sellepärast, et paljudel eesti sõpradel on 31. (ma ei teagi, kas panna siis, et täna või panna, et homme, sest minu jaoks on 31. homme, eestlaste jaoks juba täna) sünnipäev ja siis seetõttu on juba facebooki ilmunud palju pilte ja minijutukesi. See lihtsalt paneb mõtlema, et kõik need mälestused seal piltidel, mina jäin neist ilma. Ja siis ma olen nagu mõnes mõttes kade kõigi eestlaste peale, kes saavad seal olla ja koos tähistada neid sünnipäevi ja muidugi ka aastavahetust. Mul tõenäoliselt ei lubata isegi sõpradega välja minna 31. õhtul. Mu hostvanemad on liiga kaitsvad ja neil on hirm. Ega mu parimat sõbrannat ka ei lubata. Muidu läheksin temaga koos.. Seega mul on veel rohkem aega üksi passida ja eestlasi kadestada sellel hetke.
Ma tean, et ma tegelikult vist ei peaks siia seda kirjutama. Eks YFU ju ei taha, et ma peret ja sõpru muretsema paneks. Ja et ma ei hirmutaks tulevasi vahetusõpilasi, kes võivad juhtuda seda nägema. Aga ma arvan, et tegelikult pole mõtet ilustada. Ja pealegi, mul on siiamaani nii vähe muresid olnud, et pole ka hullu. Nagunii keegi ei saagi oodata, et mul 24/7 oleks kõik super. Ilmselt kõik nagunii teaks, et mingi hetk on ikka rasked ajad. Ja tegelt ma nagunii arvan, et see läheb ühe-kahe päevaga üle, eriti kui mul jälle kool hakkab ja päevad rohkem sisustatud on. Naljakas, aga siin keegi vaheajal ei käi väljas, ainult puhatakse kodus ja magatakse veel rohkem kui tavaliselt.
Oijah, sain nüüd siis kirja pandud mõned emotsioonid. Need ilmselt küll hetkelised, aga siiski on hea tunne need välja saada.
Lihtsalt mainin siis, et ärge keegi muretsega ja isegi kaasa ei pea tundma. Tegelikult on mul siin ikkagi hea elu ;)
teisipäev, 31. detsember 2013
neljapäev, 26. detsember 2013
Igavushetked..
Täna on nii vaikne päev ja mul hakkas igav seega siis kirjutan midagi siia, kui keegi seda loeb, siis otsustasin isegi avaldada.
Terve hommiku istusin voodis ja kuulasin uut lemmiklaulu (loomulikult hispaania keeles). Nüüdseks umbes 50 korda seda kuulanud, ära ikka ei tüüta. Mulle ikka üldiselt meeldib siinne muusika. See nii teistmoodi, aga hea. Nüüd käisime hostisa ja Priciga turul. Ma siiamaani ei saa üle, kui odavad siin puuviljad on. Läksime leti äärde, hostia: "üks dollar banaane" ja antakse selline kotitäis, kaalus mitu kilo vist. Sama lugu oli moradega (need põldmarjade ja vaarikate vahepealsed). Anti dollari eest umbes kilo! Ma nii tahaks, et saaksin teile kõigile saata. Näiteks mangosid, dollari eest saab 15 tükki!
Nüüd otsustasin omale jõulukingi teha - vaatan kõik Potteri filmid uuesti läbi. Pole nii ammu näinud ja see oli meil juba Eestis Pillekaga plaanis olnud, aga ei jõudnudki lõpuni. Lootsin peale jõule Cuencasse või Guayaquili jõuda Daniiga, aga tal pole selleks raha ja ega ma üksi küll minema ei hakka. Kahju, aga ehk mingi hetk näeb need ikka ära.
Ma arvan, et ma nagu ei teadvustagi tegelikult omale, et see ongi minu vahetusaasta. Väga harvadel hetkedel ma mõtlen sellele. Siis tuleb rohkem ka koduigatsus peale. Siis mõtlen rohkem sellele, kuidas ma tegelikult siin kaugel, nii-nii kaugel ära olen. Mõtlen, mida sellel hetkel pere ja sõbrad teevad, mis ilm Eestis parasjagu on, mis riideid kõik kannavad (kõlab naljakalt, aga ma igatsen talvesaabaste ja paksude jopede-kasuakate kandmist). Ma igatsen pimedas autoga sõitmist ja külmast sooja tuppa astumist. Siin on just vastupidi, majas sees on jahe, väljas on kuum päike ja kogu aeg väga palav. Ma vist ikka väga igatsen aastaaegu ja ma tean, et ma ütlesin, et ma ei hakka külma igatsema. Ma ikka ei teadnud, mida ma rääkisin :) Aga eks niimoodi ma vist oskangi paremini hinnata kõike, mis Eestis oli(on).
Samas ma juba tunnen väga, kuidas minust on juba ecuadorlane saamas (peaaegu saanud juba). See kultuur üsnagi vist sobib mulle. See on kusjuures üllatav, ma poleks arvanud, et suudan nii ruttu ennast juba nii koduselt ja mugavalt tunda. Ja nii ladinlaslikult käituda. Kuigi mulle on jäänud ka mulje, et Ecuadoris on ikkagi rahulikumad inimesed kui näiteks Colombias (ma ei teai, kuidas seda eesti keeles kirjutatakse). See on vist sellepärast, et siin on palju indiaanlaste verd inimestel ikkagi. Ja need on küll ühed rahulikud ja vaoshoitud inimesed. Üks õhtu nägime klubis kahte indiaanlast ja nad tundusid küll ennast väga ebamugavalt tundvat. Me üsna naersime selle peale Danii ja ta vennaga. Siin tehakse ikka vahel nalja selle üle, kui vaiksed indiaanlased on . No ja siis on muidugi erand, üks poiss, kes käib meie klassis. Lühidalt, ma jälestan teda (ja ma pole ainuke, ausõna, isegi õpetajad ei talu tema imelikke kommentaare ja märkusi ja häälitsusi). Aga rohkem ma tema peale oma kirjutamisaega kulutada ei taha ja pealegi on mu aju suutnud ta jutu ära blokeerida, nii et enam ei pea isegi koolis temast välja tegema.
Vahepeal jõudsin lõunat söömas käia. Kell pool kaks. Õhtusööki ma enamasti ei söö, seda saab ka ülihilja, umbe kümne paiku. Aga ega mul seepärast vahetusõpilase lisakilod saamata ei jää. Loodan lihtsalt, et enne Eestisse naasmist saab vähemalt mõnest kilost lahti, muidu sõbrad ei tunne ära enam :)
Aga ega siin muud polegi kirjutada, nüüd on ka see peale-sööki-tudumise aeg, seega ma lähen siis Potterit vahtima.
Jätkuvalt luban pilte panna, kui ma hostõe käest oma USB kätte saan :)
Terve hommiku istusin voodis ja kuulasin uut lemmiklaulu (loomulikult hispaania keeles). Nüüdseks umbes 50 korda seda kuulanud, ära ikka ei tüüta. Mulle ikka üldiselt meeldib siinne muusika. See nii teistmoodi, aga hea. Nüüd käisime hostisa ja Priciga turul. Ma siiamaani ei saa üle, kui odavad siin puuviljad on. Läksime leti äärde, hostia: "üks dollar banaane" ja antakse selline kotitäis, kaalus mitu kilo vist. Sama lugu oli moradega (need põldmarjade ja vaarikate vahepealsed). Anti dollari eest umbes kilo! Ma nii tahaks, et saaksin teile kõigile saata. Näiteks mangosid, dollari eest saab 15 tükki!
Nüüd otsustasin omale jõulukingi teha - vaatan kõik Potteri filmid uuesti läbi. Pole nii ammu näinud ja see oli meil juba Eestis Pillekaga plaanis olnud, aga ei jõudnudki lõpuni. Lootsin peale jõule Cuencasse või Guayaquili jõuda Daniiga, aga tal pole selleks raha ja ega ma üksi küll minema ei hakka. Kahju, aga ehk mingi hetk näeb need ikka ära.
Ma arvan, et ma nagu ei teadvustagi tegelikult omale, et see ongi minu vahetusaasta. Väga harvadel hetkedel ma mõtlen sellele. Siis tuleb rohkem ka koduigatsus peale. Siis mõtlen rohkem sellele, kuidas ma tegelikult siin kaugel, nii-nii kaugel ära olen. Mõtlen, mida sellel hetkel pere ja sõbrad teevad, mis ilm Eestis parasjagu on, mis riideid kõik kannavad (kõlab naljakalt, aga ma igatsen talvesaabaste ja paksude jopede-kasuakate kandmist). Ma igatsen pimedas autoga sõitmist ja külmast sooja tuppa astumist. Siin on just vastupidi, majas sees on jahe, väljas on kuum päike ja kogu aeg väga palav. Ma vist ikka väga igatsen aastaaegu ja ma tean, et ma ütlesin, et ma ei hakka külma igatsema. Ma ikka ei teadnud, mida ma rääkisin :) Aga eks niimoodi ma vist oskangi paremini hinnata kõike, mis Eestis oli(on).
Samas ma juba tunnen väga, kuidas minust on juba ecuadorlane saamas (peaaegu saanud juba). See kultuur üsnagi vist sobib mulle. See on kusjuures üllatav, ma poleks arvanud, et suudan nii ruttu ennast juba nii koduselt ja mugavalt tunda. Ja nii ladinlaslikult käituda. Kuigi mulle on jäänud ka mulje, et Ecuadoris on ikkagi rahulikumad inimesed kui näiteks Colombias (ma ei teai, kuidas seda eesti keeles kirjutatakse). See on vist sellepärast, et siin on palju indiaanlaste verd inimestel ikkagi. Ja need on küll ühed rahulikud ja vaoshoitud inimesed. Üks õhtu nägime klubis kahte indiaanlast ja nad tundusid küll ennast väga ebamugavalt tundvat. Me üsna naersime selle peale Danii ja ta vennaga. Siin tehakse ikka vahel nalja selle üle, kui vaiksed indiaanlased on . No ja siis on muidugi erand, üks poiss, kes käib meie klassis. Lühidalt, ma jälestan teda (ja ma pole ainuke, ausõna, isegi õpetajad ei talu tema imelikke kommentaare ja märkusi ja häälitsusi). Aga rohkem ma tema peale oma kirjutamisaega kulutada ei taha ja pealegi on mu aju suutnud ta jutu ära blokeerida, nii et enam ei pea isegi koolis temast välja tegema.
Vahepeal jõudsin lõunat söömas käia. Kell pool kaks. Õhtusööki ma enamasti ei söö, seda saab ka ülihilja, umbe kümne paiku. Aga ega mul seepärast vahetusõpilase lisakilod saamata ei jää. Loodan lihtsalt, et enne Eestisse naasmist saab vähemalt mõnest kilost lahti, muidu sõbrad ei tunne ära enam :)
Aga ega siin muud polegi kirjutada, nüüd on ka see peale-sööki-tudumise aeg, seega ma lähen siis Potterit vahtima.
Jätkuvalt luban pilte panna, kui ma hostõe käest oma USB kätte saan :)
kolmapäev, 25. detsember 2013
Jõulud käes
Nii fantaasiarikas pealkiri ikka, aga kui kunagi mõtteid pole.. Ja no see postitus tulebki ainult jõuludest, seega vahet vist ei ole.
Niisiis terve eelmine nädal oli veel kool. Ametlikult. Aga ega me enam ei õppinud ja poole ajast isegi ei käinud tundides. Esiteks oli iga päev kaks esimest tundi kooli kirikus jõuluteemaline missa (novena) ja siis lisaks ei viitsinud õpetajad ka tundidesse kohale ilmuda. Teisipäeval käisime klassiga mingis koolis, kus käivad vaesed lapsed. Viisime neile komme ja küpsiseid ja jõulukinke. Tunnid jäid ära muidugi. Siis kolmapäeval käisime mingis vanadekodus vanakestega laulmas ja tantsimas. Seal jagasime limonaadi ja võileibu. Nad olid kõik ikka päris vanad ja ausalt öeldes oli mul natuke hirm seal olla. Mingi vanake võttis mul näiteks lihtsalt käest kinni hästi tugevasti ja siis silitas seda oma peaga ja naeris imelikult ja näitas siis oma sõpradele ka mu kätt. See oli kahtlane. Reedel pidime kooli minema mingite imelike riietega, kuhu hulka kuulusid tüdrukutel maani seelik ja mingi õlarätt ja poistel pontšo ja kaabu. Ja siis jalutasime kogu kooliga mööda tänavaid ringi natuke aega ja siis läksime kirikusse missale. Mulle öeldi, et see jalutamine on nagu dramatiseering sellest, mis toimus siis, kui Jeesus sündis. Ma kujutan ette, et me olime siis mingites hulkuritekostüümides enam-vähem. Meile räägiti ka pärast, kuidas need, keda meie kujutasime, olid vanasti tegelikult väga räpased ja vaesed.. Pärast läksime siis kooli ja klassis toimus siis kingijagamine ja võileivasöömine. Ja siis saigi juba koju.
Laupäeval toimus Sonia (tugiisik Ibarras) kodus kõigi Ibarra võpide ja nende peredega pidulik õhtusöök. Iga võp pidi mingi enda riigile iseloomuliku jõulutoidu tegema. Saksa poiss tegi mingit kartulisalatit, saksa tüdruk mingeid hästi magusaid küpsiseid, ma tegin piparkoogimaitselise koogi. Belgia tüdruk aitas Sonial kalkunit valmistada. Kõigile väga maitses minu kook, olin väga uhke, pool oli nagu enda leiutatud, võtsin lihtsalt biskviidi retsepti ja panin siis mingeid vürtse ja peale segasin suvalise kreemi toorjuustust. Õhtul mängisime veel mingeid mänge ja laulsime jõululaule. Täitsa tore õhtu oli, kuigi algul ma ei saanud eriti aru, mis selle mõte pidi olema.
Pühapäeval-esmaspäeval ei teinud suurt midagi, ainult puhkasin ja käisin natuke jalutamas. Teisipäeval siis ärkasime hostemaga ülivara, et kalkunit valmistada õhtuks. Tegime mingi veinimarinaadi ja panime ahju. Pidime tegema kaks megasuurt kalkunit, sest õhtusöök toimus kõigi hostisa sugulastega. Siinkohal mainin, et sõime hommikust kell kümme. See on tähtis fakt. Siis kell kolm läksime hostisa õe koju, seal pidi toimuma õhtusöök. Mainin ka, et lõunat me ei söönud, sest õhtusöök pidi tulema ikka päris vägev. Ühesõnaga kolmest olime kohal. Ootasime siis teisi peresid, lauldi karaoket ja räägiti juttu. Kella kuue paiku hakkas mu pea valutama, ma olin kaua aega söömata olnud. Siis ootasime veel inimesi ja tegime kõik koos mingeid mänge ja jagasime kinke. Kell pool kümme saime lõpuks süüa. Ma olin üle üheteist tunni söömata olnud, migreen andis endast märku. Aga õnneks, kui söönud olin, siis vähemalt läks paha tuju üle. Tähistasime siis ka hostisa sünnipäeva seal, sest ta sündis 25 detsember, natukene peale kahtteist öösel. Lõpuks läksime koju ka, õhtu lõppedes oli peavalu ikka päris jube. Aga kodus andsid hostvanemad veel kinke ka ja minul oli halb tunne, sest mina olin kogu see aeg arvanud, et oli 23. detsember ja et alles täna on 24. Ühesõnaga mul olid kingid pakkimata ja pean need siis täna üle andma.
Aga kokkuvõttes olid ikkagi toredad jõulud, kuigi seal hostisa õe majas kuuske polnud ja erilist jõulutunnet ka mitte, peamine on, et lõpuks süüa ikkagi anti :)
Ja muidu veel täna on ka mu õe sünnipäev, seega palju õnne, Pillekas!! Hästi armas ja kallis oled mulle ja mul on väga kahju, et ma praegu sinuga koos ei saa olla.
See ongi kõik jõuludest, aga aastavahetus on ka veel ju tulemas
Niisiis terve eelmine nädal oli veel kool. Ametlikult. Aga ega me enam ei õppinud ja poole ajast isegi ei käinud tundides. Esiteks oli iga päev kaks esimest tundi kooli kirikus jõuluteemaline missa (novena) ja siis lisaks ei viitsinud õpetajad ka tundidesse kohale ilmuda. Teisipäeval käisime klassiga mingis koolis, kus käivad vaesed lapsed. Viisime neile komme ja küpsiseid ja jõulukinke. Tunnid jäid ära muidugi. Siis kolmapäeval käisime mingis vanadekodus vanakestega laulmas ja tantsimas. Seal jagasime limonaadi ja võileibu. Nad olid kõik ikka päris vanad ja ausalt öeldes oli mul natuke hirm seal olla. Mingi vanake võttis mul näiteks lihtsalt käest kinni hästi tugevasti ja siis silitas seda oma peaga ja naeris imelikult ja näitas siis oma sõpradele ka mu kätt. See oli kahtlane. Reedel pidime kooli minema mingite imelike riietega, kuhu hulka kuulusid tüdrukutel maani seelik ja mingi õlarätt ja poistel pontšo ja kaabu. Ja siis jalutasime kogu kooliga mööda tänavaid ringi natuke aega ja siis läksime kirikusse missale. Mulle öeldi, et see jalutamine on nagu dramatiseering sellest, mis toimus siis, kui Jeesus sündis. Ma kujutan ette, et me olime siis mingites hulkuritekostüümides enam-vähem. Meile räägiti ka pärast, kuidas need, keda meie kujutasime, olid vanasti tegelikult väga räpased ja vaesed.. Pärast läksime siis kooli ja klassis toimus siis kingijagamine ja võileivasöömine. Ja siis saigi juba koju.
Laupäeval toimus Sonia (tugiisik Ibarras) kodus kõigi Ibarra võpide ja nende peredega pidulik õhtusöök. Iga võp pidi mingi enda riigile iseloomuliku jõulutoidu tegema. Saksa poiss tegi mingit kartulisalatit, saksa tüdruk mingeid hästi magusaid küpsiseid, ma tegin piparkoogimaitselise koogi. Belgia tüdruk aitas Sonial kalkunit valmistada. Kõigile väga maitses minu kook, olin väga uhke, pool oli nagu enda leiutatud, võtsin lihtsalt biskviidi retsepti ja panin siis mingeid vürtse ja peale segasin suvalise kreemi toorjuustust. Õhtul mängisime veel mingeid mänge ja laulsime jõululaule. Täitsa tore õhtu oli, kuigi algul ma ei saanud eriti aru, mis selle mõte pidi olema.
Pühapäeval-esmaspäeval ei teinud suurt midagi, ainult puhkasin ja käisin natuke jalutamas. Teisipäeval siis ärkasime hostemaga ülivara, et kalkunit valmistada õhtuks. Tegime mingi veinimarinaadi ja panime ahju. Pidime tegema kaks megasuurt kalkunit, sest õhtusöök toimus kõigi hostisa sugulastega. Siinkohal mainin, et sõime hommikust kell kümme. See on tähtis fakt. Siis kell kolm läksime hostisa õe koju, seal pidi toimuma õhtusöök. Mainin ka, et lõunat me ei söönud, sest õhtusöök pidi tulema ikka päris vägev. Ühesõnaga kolmest olime kohal. Ootasime siis teisi peresid, lauldi karaoket ja räägiti juttu. Kella kuue paiku hakkas mu pea valutama, ma olin kaua aega söömata olnud. Siis ootasime veel inimesi ja tegime kõik koos mingeid mänge ja jagasime kinke. Kell pool kümme saime lõpuks süüa. Ma olin üle üheteist tunni söömata olnud, migreen andis endast märku. Aga õnneks, kui söönud olin, siis vähemalt läks paha tuju üle. Tähistasime siis ka hostisa sünnipäeva seal, sest ta sündis 25 detsember, natukene peale kahtteist öösel. Lõpuks läksime koju ka, õhtu lõppedes oli peavalu ikka päris jube. Aga kodus andsid hostvanemad veel kinke ka ja minul oli halb tunne, sest mina olin kogu see aeg arvanud, et oli 23. detsember ja et alles täna on 24. Ühesõnaga mul olid kingid pakkimata ja pean need siis täna üle andma.
Aga kokkuvõttes olid ikkagi toredad jõulud, kuigi seal hostisa õe majas kuuske polnud ja erilist jõulutunnet ka mitte, peamine on, et lõpuks süüa ikkagi anti :)
Ja muidu veel täna on ka mu õe sünnipäev, seega palju õnne, Pillekas!! Hästi armas ja kallis oled mulle ja mul on väga kahju, et ma praegu sinuga koos ei saa olla.
See ongi kõik jõuludest, aga aastavahetus on ka veel ju tulemas
neljapäev, 12. detsember 2013
Jõulud tulemas
Kohe otsa veel üks postitus, ainult et nüüd palju lühem. Lihtsalt räägin siis, mis pärast reisi juhtus.
Ühesõnaga siis jõudsin koju tagasi ja esimese asjana jäin kohe haigeks. Mul oli juba bussis tagasi Ibarrasse sõites halb olla. Järgmine päev oli palavik ja magasin vist umbes 20 tundi selle ööpäeva jooksul. Mul on kuri kahtlus, et haigus tuli sellet, kui üks sõber mu basseini lükkas üks õhtu ja mina ei leidnud seda toakaaslast üles, kelle käes võti oli. Ehk siis käisin terve öö märgade riietega ringi. Ja terve järgneva nädala olingi siis haige. Nädalavahetusel, kui oli juba parem olla, mõtlesin arvutisse minna, aga see ei läinud tööle. Arvuti oli katki ja kõik arvasid juba, et kuumenes üle ja nüüd ongi läbi ja pean uue ostma. Aga õnneks sai sõbranna isa korda selle umbes nädalaga. See päev, kui ta korda sai lõpuks selle ja mu sõbranna seda mulle koolis teatas, siis ma küll hüppasin rõõmust ja kallistasin ja musitasin kõiki ja kuulutasin, et mul nüüd arvuti korras. See oli üks õnnelikemaid päevi siin olles.
Peale seda ongi juba olnud tegemist jõuludeks valmistumisega. Emaga panime üks päev jõulukuuse üles ja tegime selle kuulsa stseeni piiblist, kus Jeesus sündis (ma ei tea, kuidas seda nimetatakse). Ja siis oleme veel mingeid kalleid jõuluküpsiseid söönud, mis on nagu need tavalised muumikujulised küpsised, mis meil on (kunagi vähemalt olid), ainult et siis teise kujuga siin. Ja koolis tegime ka sõpradega klassi panemiseks jõulupuu ja järgmine nädal peab igaüks kellelegi kingi tegema. Ma sain ühe klassivenna, kellele on lootusetu midagi leida. Aga eks ma veel üritan. Järgnev nädal tuleb üldse üks kinkide otsimise nädal. Saab raske olema, mul pole ideid.. Aga ma loodan lihtsalt, et kui hästi palju komme ja šokolaadi viin, siis nad on ka rahul. Ja muidu klassiga teeme ka jõulueelset heategevust, kus kogume riisi ja suhkrut ja muud sarnast, et annetada vaestele lastele ja teema ka nendele lastele jõulupakke riieteja kommide ja mänguasjadega. Muidu koolis räägiti vahepeal ka, et teeme ekskursiooni. Algul öeldi, et on see neljapäev ja reede ehk siis eile ja täna. Siis taheti teha see ühepäevaseks, sest koolist ei lubata rohkem puududa. Ja lõpuks jäeti üldse ära ja lubati, et lähme samale ekskursioonile hoopis jaanuaris. Ja kuna mina olin juba (koos paljude teistega) raha ära maksnud, siis ma ka ootan, et me tõepoolset lähme sinna ekskursioonile, sest muidu ma saan pahaseks
Aga ega siis midagi, ootan oma jõule, mis tulevad natuke kurvad, sest ikka pole erilist jõulutunnet. Kuidas saakski olla, kui õues on soe ja valge ja puudub lumi ja kogu aeg mangosid mugime, mitte mandariine (siin on praegu mangode hooaeg ja kui ma maksan 25 senti mango eest, siis hostema imestab, miks ma nii kalleid ostan). Ehk siis ma igatsen külma ja lund ja pimedust ja talveriideid, aga ehk jõuluõhtul ikka natuke tuleb jõulutunnet ka. Loota ju võib...
Ühesõnaga siis jõudsin koju tagasi ja esimese asjana jäin kohe haigeks. Mul oli juba bussis tagasi Ibarrasse sõites halb olla. Järgmine päev oli palavik ja magasin vist umbes 20 tundi selle ööpäeva jooksul. Mul on kuri kahtlus, et haigus tuli sellet, kui üks sõber mu basseini lükkas üks õhtu ja mina ei leidnud seda toakaaslast üles, kelle käes võti oli. Ehk siis käisin terve öö märgade riietega ringi. Ja terve järgneva nädala olingi siis haige. Nädalavahetusel, kui oli juba parem olla, mõtlesin arvutisse minna, aga see ei läinud tööle. Arvuti oli katki ja kõik arvasid juba, et kuumenes üle ja nüüd ongi läbi ja pean uue ostma. Aga õnneks sai sõbranna isa korda selle umbes nädalaga. See päev, kui ta korda sai lõpuks selle ja mu sõbranna seda mulle koolis teatas, siis ma küll hüppasin rõõmust ja kallistasin ja musitasin kõiki ja kuulutasin, et mul nüüd arvuti korras. See oli üks õnnelikemaid päevi siin olles.
Peale seda ongi juba olnud tegemist jõuludeks valmistumisega. Emaga panime üks päev jõulukuuse üles ja tegime selle kuulsa stseeni piiblist, kus Jeesus sündis (ma ei tea, kuidas seda nimetatakse). Ja siis oleme veel mingeid kalleid jõuluküpsiseid söönud, mis on nagu need tavalised muumikujulised küpsised, mis meil on (kunagi vähemalt olid), ainult et siis teise kujuga siin. Ja koolis tegime ka sõpradega klassi panemiseks jõulupuu ja järgmine nädal peab igaüks kellelegi kingi tegema. Ma sain ühe klassivenna, kellele on lootusetu midagi leida. Aga eks ma veel üritan. Järgnev nädal tuleb üldse üks kinkide otsimise nädal. Saab raske olema, mul pole ideid.. Aga ma loodan lihtsalt, et kui hästi palju komme ja šokolaadi viin, siis nad on ka rahul. Ja muidu klassiga teeme ka jõulueelset heategevust, kus kogume riisi ja suhkrut ja muud sarnast, et annetada vaestele lastele ja teema ka nendele lastele jõulupakke riieteja kommide ja mänguasjadega. Muidu koolis räägiti vahepeal ka, et teeme ekskursiooni. Algul öeldi, et on see neljapäev ja reede ehk siis eile ja täna. Siis taheti teha see ühepäevaseks, sest koolist ei lubata rohkem puududa. Ja lõpuks jäeti üldse ära ja lubati, et lähme samale ekskursioonile hoopis jaanuaris. Ja kuna mina olin juba (koos paljude teistega) raha ära maksnud, siis ma ka ootan, et me tõepoolset lähme sinna ekskursioonile, sest muidu ma saan pahaseks
Aga ega siis midagi, ootan oma jõule, mis tulevad natuke kurvad, sest ikka pole erilist jõulutunnet. Kuidas saakski olla, kui õues on soe ja valge ja puudub lumi ja kogu aeg mangosid mugime, mitte mandariine (siin on praegu mangode hooaeg ja kui ma maksan 25 senti mango eest, siis hostema imestab, miks ma nii kalleid ostan). Ehk siis ma igatsen külma ja lund ja pimedust ja talveriideid, aga ehk jõuluõhtul ikka natuke tuleb jõulutunnet ka. Loota ju võib...
Džunglit avastamas läbi hotelliakende
Kõigepealt pean rääkima sellest, kuidas ma novembris, umbes kuu aega tagasi käisin YFUga džunglireisil. Mina jäin küll iseenesest üsna rahule, sest meil oli lõbus, aga käisime kuidagi vähe hotellist väljas loodust uurimas. Natuke pikemalt siis reisist:
Esimene päev oli selline, et pidime kõik siin Ibarras ikkagi kooli minema ja peale seda kell neli bussijaamas olema. Minul oli õnnestunud kõik ostud ja tegemised jätta sellele samale päevale muidugi, nii et ma siis peale kooli tormasin ringi ja võtsin raha välja ja ostsin viimaseid hädavajalikke asju. Siis kell pool neli jõudsin koju ja leidsin kuidagi veel aega duši all käia ja süüa ja asju pakkida. Bussijaama ma ikkagi ei jõudnud viimasena, pidime teiste võpidega veel Lilyt ja oma tugiisikut ootama. Siis läksime kõik võpid koos bussi peale ja sõitsime Quitosse, terve tee sai mõnusalt juttu rääkida ka. Quitos veetsime siis esimese öö ja see möödus üsna rahulikult, käisime mingis bubis, kus saksa kutid isegi avastasid, et müüdi saksa õlut, aga ega keegi ostma ei hakanud ja pealegi nad väitsin, et seal müüdi ainult mingit halvemat marki. Hommikul siis ärkasime hullult vara ja sõitsime kohe džungli poole.
Sõit kestis vist ligi 5-6 tundi, ega ma päris kindel pole, sest vahepeal olid kõik need peatused ja bussis magamised jne. Kui kohale jõudsime, siis oli ikka väga palav. Quitos oli ju külm olnud kõrguse tõttu, seega olid kõik teksadee ja tossude ja jopede-pusadega. Seal siis koorisime endilt riideid vähemaks ja istusime kohvritega kanuudesse ja sõitsime mööda jõge hotelli. Hotell oli nii ilus ja suur ja ei meenutanud midagi sellist, millest klassikaaslased olid rääkinud enne reisi. Ühe sõnaga meid siis jaotati mingi nimekirja järgi tubadesse ja ma sattusin kahe saksa tüdruku ja ühe soomlasega samasse. Ja siis esimese asjan läksid kõik basseini. Ja seal veetsime terve pärastlõuna. Hiljem läksime sööma, muide iga söögikord oli megauhke buffeelaud salatite, suppide, praadide, pitsade ja loomulikult uhkete magustoitudega. Seda sööki ma jään küll vist igatsema, sest ma sain süüa muid asju kui riisi ja kana, näiteks pastat bolognese kastmega :D Ja siis õhtul läksime kõik koos ringi jalutama hotelli parkides ja mujal hotelli aladel ja pärast kogunes suur hulk võpe mingite saksa poiste rõdule ja siis läksime ka sõpradega. Niisama rääkisime ja oli tore, ainult magama sai jube hilja.
Ja siis me hommikul ärkasime jälle kole vara ja mul oli palavusest nii siiber juba, mis sest, et ainult üks päev oli seal oldud. Läksime siis rõõmsalt toakaaslastega sööma ja seal siis hakkasid mingid vanemat sorti prantsuse turistid meiega prantsuse ja inglise keele segus õiendama, et rääkisime liiga valjusti ja nemad ei kavatse maksta ja meie peame nende eest maksma seal hotellis. Ja siis hotellitöötajad ütlesid, et kui edaspidi basseini ääres õhtuti räägime, siis ei tohiks probleemi olla, sest sealt ei kosta juttu tubadesse. Pärast ülimaitsvat hommikusööki läksime kanuudega sõitma ja siis tegime giidiga metsas jalutuskäigu. See oli päris tore, meile räägiti igast jutte, kuidas indiaanlased metsas elavad ja metsataimi kasutavad ja saime ka kivipuruga nägusid maalida üksteisel. Pärast tagasi sõitsime hoopis parvedega, kus istudes olid peaaegu nabani vees ja vahepeal otsustasid mõned sõbrad teisi sõpru vette lükata ja siis saime isegi ujuda ja kõik oli väga lõbus. Hotellist me see päev rohkem välja ei läinudki, ainult niipalju, et õhtul korra "linna" peale jalutama. Aga see oli nii väike, et 10 minutiga sai tiir peale tehtud. Ühesõnaga veetsime kokkuvõttes ikkagi jälle õhtu hotellis juttu rääkides, seekord basseini ääres, kus taaskord poisid otsustasid tüdrukuid vette lükata. Ja siis me veel mõtlesime hea nipi välja, kuidas küsida inimestelt kella, et teada saada, kas neil on telefon taskus või ei :) See öö saime veel vähem magada, lihtsalt mainin.
Siis tuli kolmas ja juba viimane päev džunglis. Hommikul oli taaskord raske ärgata, aga siiski saime sööma, kus keegi ei õiendanudki seekord. Pärast siis läksime jälle kanuudesse ja sõitsime taaskord metsa, aga seekord vigastatud loomade hoiupaika (ei tule parem eestikeelne nimi meelde sellele kohale, sest loomaaed see ei olnud). Seal nägime igasuguseid ahve ja madusid ja loomi, kelle nimed mulle meelde ei jäänud. Kõik olid väga armsad ja põnevad ja meile räägiti ka, kuidas näiteks üks anakonda oli seal, sest ta oli varem elanud mingi inimese kodus, aga see polnud teda enam tahtnud, seega andis sinna ja teda loodusesse lasta ei saanud, sest selles piirkonnas anakondasid pole ja seega kui inimesed teda näeksid, satuksid paanikasse ja tapaksid lihtsalt ära. Kui me hotelli jälle tagasi läksime, siis läksime otse päevitusriietega sööma ja seetõttu saime taaskord õiendada. Pärast sööki läksime mingisse liblikamajja, mis algul tundus väga paljulubav, aga tegelikult oli seal ainult paarist erinevast liigist liblikaid, lihtsalt igast liigist hästi palju. Aga ilusad olid nad ikkagi. Õhtul hotellis taaskord rääkisime basseini ääres juttu ning jalutasime hotelli aladel ringi. Korra jõudsime ka hotellist välja ja läksime mingisse karaokebaari, kus olime ainsad inimesed ja siis laulsime seal väga jubedalt ja vahepeal valede sõnadega ja muidugi hästi valjusti. Aga lõbus oli. Ja siis kui hotelli tagasi jõudsime, siis otsustasin ühe soomlase, ühe belglase ja ühe šveitslasega hotelli kööki vargile minna, kuna uks oli lahti ja tuli põles, aga kedagi ei olnud seal. Sõime siis avokaadosid ja juustu ja kana ja pannkooki. Mõnus öine näks :)
Järgmine hommik magasime toakaaslastega natuke sisse (2,5 tundi) ja jäime seetõttu hommikusöögist ilma. Ja pluss me oleksime pidanud eelmisel õhtul kohvrid ära pakkima, aga me ei jõudnud selleni. Seega siis hommikul pakkisime ülikiirelt asju ja kõik pidid meie järele ootama. Aga ma pean ka mainima, et ibarrakad pluss kaks tüdrukut mu toast, kes elavad Riobambas, meie olemegi kõige paremini siia kultuuri sisse sulandunud. Ainult meie rääkisime omavahel hispaania keelt, teised kõik rääkisid inglise keeles. Ja kõik muud asjad ka, näiteks kohalikud sõbrad ja muud kombed nagu hiljaks jäämine. Aga jah, siis hommikul olime kõige viimased ja taaskord reisisime kanuudega mööda jõge ja siis ootas taas ees bussisõit Quitosse. Quitos käisime õhtul korra välja, mina tahtsin oma toakaaslastega minna indiaaniturule, aga kuna me ennast liiga kaua valmis sättisime, siis jõudsime turule täpselt kaks minutit pärast sulgemist. Seal oli veel hunnik inimesi sees, keda võrede vahelt nägime, aga rohkem inimesi enam sisse ei lastud, ainult välja. See öö me põhimõtteliselt vist ei jõudnudki magama. Paar saksa poissi tulid ka meie tuppa ja siis jälle rääkisime peaaegu terve öö. Hommikul jälle sööma ei jõudnud. Ainult pakkisime asjad ja siis läksid kõik bussijaama ja mindigi jälle oma linnadesse tagasi.
Ehk siis olimegi enamuse ajast hotellis, sest isegi kui metsas või liblikamajas käisime, siis ainult natukeseks ajaks ja hiljem olime jälle mitu tundi hotellis ja passisime basseinis või selle ümbruses. Aga kokkuvõttes oli ikkagi tore reis ja sain paari uue inimesega ka sõbraks, kellega enne polnud suhelnud. Seega küll džunglit nii palju ei näinud, aga väga tore puhkus oli ja seal olles oli küll tegelikult selline tunne, nagu oleks jälle Euroopas, kui võtta arvesse toitu, elamist ja inimesi. Oli nagu omamoodi puhkus sellest kohalikust kultuurist. Aga lõpuks oli ka ikkagi tore jälle koju jõuda.
Ma jääksin ootama ka uut reisi, aga otsustasin mitte minna, sest nii paljud juba ütlesid, et ei lähe ja siis pole mul ka mõtet minna, sest see reis oligi ainult seetõttu nii tore, et seltskond oli hästi mõnus. Me otsustasime, et teeme oma väikeseid reise koos sõpradega ja ma veel ei luba midagi, aga äkki jõuan Colombiassegi :)
Esimene päev oli selline, et pidime kõik siin Ibarras ikkagi kooli minema ja peale seda kell neli bussijaamas olema. Minul oli õnnestunud kõik ostud ja tegemised jätta sellele samale päevale muidugi, nii et ma siis peale kooli tormasin ringi ja võtsin raha välja ja ostsin viimaseid hädavajalikke asju. Siis kell pool neli jõudsin koju ja leidsin kuidagi veel aega duši all käia ja süüa ja asju pakkida. Bussijaama ma ikkagi ei jõudnud viimasena, pidime teiste võpidega veel Lilyt ja oma tugiisikut ootama. Siis läksime kõik võpid koos bussi peale ja sõitsime Quitosse, terve tee sai mõnusalt juttu rääkida ka. Quitos veetsime siis esimese öö ja see möödus üsna rahulikult, käisime mingis bubis, kus saksa kutid isegi avastasid, et müüdi saksa õlut, aga ega keegi ostma ei hakanud ja pealegi nad väitsin, et seal müüdi ainult mingit halvemat marki. Hommikul siis ärkasime hullult vara ja sõitsime kohe džungli poole.
Sõit kestis vist ligi 5-6 tundi, ega ma päris kindel pole, sest vahepeal olid kõik need peatused ja bussis magamised jne. Kui kohale jõudsime, siis oli ikka väga palav. Quitos oli ju külm olnud kõrguse tõttu, seega olid kõik teksadee ja tossude ja jopede-pusadega. Seal siis koorisime endilt riideid vähemaks ja istusime kohvritega kanuudesse ja sõitsime mööda jõge hotelli. Hotell oli nii ilus ja suur ja ei meenutanud midagi sellist, millest klassikaaslased olid rääkinud enne reisi. Ühe sõnaga meid siis jaotati mingi nimekirja järgi tubadesse ja ma sattusin kahe saksa tüdruku ja ühe soomlasega samasse. Ja siis esimese asjan läksid kõik basseini. Ja seal veetsime terve pärastlõuna. Hiljem läksime sööma, muide iga söögikord oli megauhke buffeelaud salatite, suppide, praadide, pitsade ja loomulikult uhkete magustoitudega. Seda sööki ma jään küll vist igatsema, sest ma sain süüa muid asju kui riisi ja kana, näiteks pastat bolognese kastmega :D Ja siis õhtul läksime kõik koos ringi jalutama hotelli parkides ja mujal hotelli aladel ja pärast kogunes suur hulk võpe mingite saksa poiste rõdule ja siis läksime ka sõpradega. Niisama rääkisime ja oli tore, ainult magama sai jube hilja.
Ja siis me hommikul ärkasime jälle kole vara ja mul oli palavusest nii siiber juba, mis sest, et ainult üks päev oli seal oldud. Läksime siis rõõmsalt toakaaslastega sööma ja seal siis hakkasid mingid vanemat sorti prantsuse turistid meiega prantsuse ja inglise keele segus õiendama, et rääkisime liiga valjusti ja nemad ei kavatse maksta ja meie peame nende eest maksma seal hotellis. Ja siis hotellitöötajad ütlesid, et kui edaspidi basseini ääres õhtuti räägime, siis ei tohiks probleemi olla, sest sealt ei kosta juttu tubadesse. Pärast ülimaitsvat hommikusööki läksime kanuudega sõitma ja siis tegime giidiga metsas jalutuskäigu. See oli päris tore, meile räägiti igast jutte, kuidas indiaanlased metsas elavad ja metsataimi kasutavad ja saime ka kivipuruga nägusid maalida üksteisel. Pärast tagasi sõitsime hoopis parvedega, kus istudes olid peaaegu nabani vees ja vahepeal otsustasid mõned sõbrad teisi sõpru vette lükata ja siis saime isegi ujuda ja kõik oli väga lõbus. Hotellist me see päev rohkem välja ei läinudki, ainult niipalju, et õhtul korra "linna" peale jalutama. Aga see oli nii väike, et 10 minutiga sai tiir peale tehtud. Ühesõnaga veetsime kokkuvõttes ikkagi jälle õhtu hotellis juttu rääkides, seekord basseini ääres, kus taaskord poisid otsustasid tüdrukuid vette lükata. Ja siis me veel mõtlesime hea nipi välja, kuidas küsida inimestelt kella, et teada saada, kas neil on telefon taskus või ei :) See öö saime veel vähem magada, lihtsalt mainin.
Siis tuli kolmas ja juba viimane päev džunglis. Hommikul oli taaskord raske ärgata, aga siiski saime sööma, kus keegi ei õiendanudki seekord. Pärast siis läksime jälle kanuudesse ja sõitsime taaskord metsa, aga seekord vigastatud loomade hoiupaika (ei tule parem eestikeelne nimi meelde sellele kohale, sest loomaaed see ei olnud). Seal nägime igasuguseid ahve ja madusid ja loomi, kelle nimed mulle meelde ei jäänud. Kõik olid väga armsad ja põnevad ja meile räägiti ka, kuidas näiteks üks anakonda oli seal, sest ta oli varem elanud mingi inimese kodus, aga see polnud teda enam tahtnud, seega andis sinna ja teda loodusesse lasta ei saanud, sest selles piirkonnas anakondasid pole ja seega kui inimesed teda näeksid, satuksid paanikasse ja tapaksid lihtsalt ära. Kui me hotelli jälle tagasi läksime, siis läksime otse päevitusriietega sööma ja seetõttu saime taaskord õiendada. Pärast sööki läksime mingisse liblikamajja, mis algul tundus väga paljulubav, aga tegelikult oli seal ainult paarist erinevast liigist liblikaid, lihtsalt igast liigist hästi palju. Aga ilusad olid nad ikkagi. Õhtul hotellis taaskord rääkisime basseini ääres juttu ning jalutasime hotelli aladel ringi. Korra jõudsime ka hotellist välja ja läksime mingisse karaokebaari, kus olime ainsad inimesed ja siis laulsime seal väga jubedalt ja vahepeal valede sõnadega ja muidugi hästi valjusti. Aga lõbus oli. Ja siis kui hotelli tagasi jõudsime, siis otsustasin ühe soomlase, ühe belglase ja ühe šveitslasega hotelli kööki vargile minna, kuna uks oli lahti ja tuli põles, aga kedagi ei olnud seal. Sõime siis avokaadosid ja juustu ja kana ja pannkooki. Mõnus öine näks :)
Järgmine hommik magasime toakaaslastega natuke sisse (2,5 tundi) ja jäime seetõttu hommikusöögist ilma. Ja pluss me oleksime pidanud eelmisel õhtul kohvrid ära pakkima, aga me ei jõudnud selleni. Seega siis hommikul pakkisime ülikiirelt asju ja kõik pidid meie järele ootama. Aga ma pean ka mainima, et ibarrakad pluss kaks tüdrukut mu toast, kes elavad Riobambas, meie olemegi kõige paremini siia kultuuri sisse sulandunud. Ainult meie rääkisime omavahel hispaania keelt, teised kõik rääkisid inglise keeles. Ja kõik muud asjad ka, näiteks kohalikud sõbrad ja muud kombed nagu hiljaks jäämine. Aga jah, siis hommikul olime kõige viimased ja taaskord reisisime kanuudega mööda jõge ja siis ootas taas ees bussisõit Quitosse. Quitos käisime õhtul korra välja, mina tahtsin oma toakaaslastega minna indiaaniturule, aga kuna me ennast liiga kaua valmis sättisime, siis jõudsime turule täpselt kaks minutit pärast sulgemist. Seal oli veel hunnik inimesi sees, keda võrede vahelt nägime, aga rohkem inimesi enam sisse ei lastud, ainult välja. See öö me põhimõtteliselt vist ei jõudnudki magama. Paar saksa poissi tulid ka meie tuppa ja siis jälle rääkisime peaaegu terve öö. Hommikul jälle sööma ei jõudnud. Ainult pakkisime asjad ja siis läksid kõik bussijaama ja mindigi jälle oma linnadesse tagasi.
Ehk siis olimegi enamuse ajast hotellis, sest isegi kui metsas või liblikamajas käisime, siis ainult natukeseks ajaks ja hiljem olime jälle mitu tundi hotellis ja passisime basseinis või selle ümbruses. Aga kokkuvõttes oli ikkagi tore reis ja sain paari uue inimesega ka sõbraks, kellega enne polnud suhelnud. Seega küll džunglit nii palju ei näinud, aga väga tore puhkus oli ja seal olles oli küll tegelikult selline tunne, nagu oleks jälle Euroopas, kui võtta arvesse toitu, elamist ja inimesi. Oli nagu omamoodi puhkus sellest kohalikust kultuurist. Aga lõpuks oli ka ikkagi tore jälle koju jõuda.
Ma jääksin ootama ka uut reisi, aga otsustasin mitte minna, sest nii paljud juba ütlesid, et ei lähe ja siis pole mul ka mõtet minna, sest see reis oligi ainult seetõttu nii tore, et seltskond oli hästi mõnus. Me otsustasime, et teeme oma väikeseid reise koos sõpradega ja ma veel ei luba midagi, aga äkki jõuan Colombiassegi :)
laupäev, 2. november 2013
November juba
Olii!
Siirad vabandused, et nii kaua aega viimasest postitusest, aga ladina mõjul olen veelgi laisemaks muutunud ja pealegi on mul siin kogu aeg nii palju teha ju.
Juba november, aeg läheb nii-nii ruttu. Varsti saab juba kolm kuud siin täis. Ma olen vist viimased kuu aega iga nädalavahetus käinud Dani juures ööseks. Seal nii lõbus alati, kõigepealt käime iga kord väljas ja pärast siis vaatame filme või räägime juttu ja siis järgmine hommik pean vara koju minema ja alati olen nii väsinud. Aga vähemalt mul lubatakse käia seal nii tihti. kõik sõbrad koolis räägivad, kuidas neil küll ei lubata teiste juurde ööseks minna, seega mul vist ikka vedanud. Ma olen üldse avastanud, et kuigi võrreldes teiste vahetusõpilastega on mul vähe vabadust, siis võrreldes klassikaaslaste ja teiste kohalikega on seda ikka päris palju.
Täna on novembri esimene nädalavahetus, seega tuleb süüa nukukujulisi saiakesi ja colada moradat, mis puuviljade ja eelkõige moradega tehtud kissellilaadne jook. See siin väga tähtis traditsioon, aga ma ei saanud aru, mida tähistatakse, tunne on, et midagi esivanemate hingedega pistmist. Me oleme tegelikult juba nädal aega koolis ja igal pool mujal ka seda jooki joonud ja neid saiu söönud. Aga täna on eriti tähtis seda teha. See nädal oli ka halloween, aga siin kahjuks väga ei tähistata. Aga täna lähme vist mingile halloweenipeole ikkagi kusagile kummitustemajja :) Aga ukselt-uksele ei käida kommi nurumas.
Terve oktoobrikuu ma suurt midagi erilist ei teinud. Käisin ainult kogu aeg Dani juures ja korra ka Lili kodus ja muidugi koolis. Ja siis veel paar korda käisin cheerleaderite trennis Daniga kusagil ülikoolis. Mulle küll väga meeldis, aga see on ka väga õudne, kui kohe esimeses trennis sind kellegi õlgadele tõstetakse ja siis kästakse tahapoole kukkuda selg ees maa poole. Mind püüti küll kinni, aga ikka kohutav tunne oli esimene kord. Nüüd ma ei teagi, kas käia edasi või mitte, sest nendega esinedes saab küll teistesse linnadesse reisida, aga see on väga ohtlik sport ja päris hirmutav ka. Eks ma vaatan.
Vahepeal olen koolis veel hakanud päris palju suhtlema Marisoliga. Aga kuna tema ei ole Dani ja Caro ja Vivi kambas, siis on vahel need üsna pahased mu peale, kui ma Marisoliga vahetundides ringi jalutan ja ei istu hoopis meie kambas. Ja kui ma ükskord ei läinud meie kambaga kellelgi juurde filme vaatama, vaid hoopis Marisoliga välja läksin, siis oli küll üks sõbranna eriti solvunud ja teatas, et ma olen halb inimene, kui ma ta niimoodi hülgan. Ma ikka ei mõista neid ladina tüdrukuid vahel, sest varem olid meie kambas kõik Marisoliga sõbrad, aga kui mina temaga läbi hakkasin käima, siis enam ei sobinud. Ma pole harjunud, et mulle öeldakse, kellega ma tohin sõber olla ja kellega mitte. Ma kavatsen ikka endamoodi teha, vahet pole, mis teised ütlevad :D
Vahepeal olen koolis veel hakanud päris palju suhtlema Marisoliga. Aga kuna tema ei ole Dani ja Caro ja Vivi kambas, siis on vahel need üsna pahased mu peale, kui ma Marisoliga vahetundides ringi jalutan ja ei istu hoopis meie kambas. Ja kui ma ükskord ei läinud meie kambaga kellelgi juurde filme vaatama, vaid hoopis Marisoliga välja läksin, siis oli küll üks sõbranna eriti solvunud ja teatas, et ma olen halb inimene, kui ma ta niimoodi hülgan. Ma ikka ei mõista neid ladina tüdrukuid vahel, sest varem olid meie kambas kõik Marisoliga sõbrad, aga kui mina temaga läbi hakkasin käima, siis enam ei sobinud. Ma pole harjunud, et mulle öeldakse, kellega ma tohin sõber olla ja kellega mitte. Ma kavatsen ikka endamoodi teha, vahet pole, mis teised ütlevad :D
Aga pooleteise nädala pärast on juba esimene reis YFUga, kõik siinsed vahetusõpilased on väga elevil juba ja megalt ootavad, eks ma ka. Ja saame paar päeva koolist puududa ka :) Seega igatepidi ootame. Kõik sõbrad on juba teatanud ka, et kui ma kooli tagasi tulen, siis pean neile midagi oma tripist kaasa tooma, sest nemad vaesekesed peavad ju tundides käima.
Ja ega siin muud ei olegi, jälle vabandan, et pilte pole, aga ma olen selleks liiga laisk. Seega lihtsalt tsau ja see ongi vist kõik.
laupäev, 28. september 2013
Jälle mina siin
Tsau kõigile, kes ikka vähegi viitsivad lugeda!
Siis alustan sellest, et ma olen Ibarra vahetusõpilastest kõige osavam hispaania keeles, nagu selgus. Ja ma olen väga uhke selle üle, sest kaks neist olid enne mitu-mitu aastat õppinud. Ja muidugi mul hääldus ka kõige parem, sest sakslased ei oska r-tähte hääldada nagu ecuadorlased ja belglane on oma prantsuse keele aktsendiga.
Minu tegemistest nii palju, et noh, põhiliselt teen asju ikka sõpradega, perega eriti ei käi väljas. Mu host-ema on mulle öelnud ka, et neile ei meeldi eriti väljas käia. Nad põhiliselt istuvad kodus ja magavad, isa käib tööl. Meil on nüüd auto (oli ka juba eelmist postitust kirjutades, aga ma vist ei maininud siis). Aga see on ikka jube logu ja kogu aeg mehaaniku juures.
Üks päev käisin Dani (mu parim sõber siin) ja tema perega vaatamas, kuidas tehti asja, mille nimi on nogada, see on Ibarrale omane maiustus, väga magus, aga maitsev. Seal tehti siis seda, aga hästi suurt ja nimetati nogadaks, mis on suurem kui maailm. Pärast jagati kõigile tasuta hästi palju, ma sain ka :P Ma saan üldse Dani ja tema perega hästi läbi. Ta ema on eriti sõbralik ja armas ja mul on vahel tunne, nagu ma oleks korraga kahes peres vahetusõpilane.
Üks päev käisime väljas ühe saksa poisi ja ühe belgia tüdruku ning Daniga. Pärast seda hakkas Dani käima selle saksa poisiga ja nüüd on kõik teised kohalikud tüdrukud nii-nii kadedad, sest see saksa poiss on kõigi mõistes blond (tegelikult nagu mina) ja roheliste silmadega. Seega kõigi arvates hästi nunnu ja ilus. Minu arust nagu iga teinegi eurooplane, pole midagi erilist, aga jah, palju õnne siis Danile, kes ta omale sai :) (Dani palus mult, et ma teda mainiksin blogis ikka, seega sai nüüd).
Kuna kõik ikka palju küsivad, kuidas mul peres läheb, siis ma räägin. Ma tunnen ennast juba täitsa koduselt, kuigi me väga palju aega koos ei veeda, sest nad kogu aeg magavad või siis olen mina sõpradega väljas. Aga näiteks, kui mul on kõht tühi, siis ma juba julgen ise omale toitu soojaks teha või banaani võtta. Varem ma küll ei ei julgenud. Seega minu arvates olen ma juba kohanenud :)
Koolis ma hakkasin bastoneraks. See on selline kepiga vehkijate grupp. Tegelikult nagu mu kallis õde väljendas (ja kusjuures väga täpselt): cowboy meets cheerleading. See on kõige täpsem kirjeldus, mis ma hetkel oskan anda. Aga mul läheb juba üsna hästi, sest Eestis käisin nii kaua võimlemas ja need kaks asja on üllatavalt sarnased. Ja kõik olid muidugi supervaimustuses, kui ma tooli pealt spagaati tegin. Ja siis küsisid selle peale, et kas ma maas ka saan. Ma hakkasin naerma - kui ma juba tooli pealt maha saan, siismaast on ilmselgelt käkitegu, aga ega nad siin eriti taibukad ju pole :) Ja siis veel kaks väikest küsisid mult, et kas ma kahe nädalaga (nii kaua umbes oli vist kool siis kestnud) õppisin kõik need kavad selgeks. Ma siis vastasin, et ei, kahe päevaga tegelt. Seega jah, ma vist tundu jube osav. Kõik tänu võimlemisele :D
Muidu mu kurbus/koduigatsus on jälle üle läinud, kestis nii vähe aega, et ma kardan, et tuleb millalgi tagasi. Aga praegu on igal juhul hea olla ja kõik tundub ikka jube huvitav ja uus, kuigi juba poolteist kuud siin olnud. Aga kuna kõik YFUkad ütlesid Eestis, et kõigil, absoluutselt KÕIGIL tuleb see koduigatsus peale, siis ma kahtlustan, et varsti ma olen ikka üsna kurb.. Ja kui ei ole, siis mul tekivad süümekad, et ma kurb ei ole ja olen selle pärast kurb, seega jah, millalgi on oodata kurbe ja masendavaid tekste. Aga praegu veel õnnelik periood, seega tsau ja palju kallisid kõigile sõpradele-sugulastele-niisama toredatele inimestele, kes viitsivad lugeda mu blogi :)
Siis alustan sellest, et ma olen Ibarra vahetusõpilastest kõige osavam hispaania keeles, nagu selgus. Ja ma olen väga uhke selle üle, sest kaks neist olid enne mitu-mitu aastat õppinud. Ja muidugi mul hääldus ka kõige parem, sest sakslased ei oska r-tähte hääldada nagu ecuadorlased ja belglane on oma prantsuse keele aktsendiga.
Minu tegemistest nii palju, et noh, põhiliselt teen asju ikka sõpradega, perega eriti ei käi väljas. Mu host-ema on mulle öelnud ka, et neile ei meeldi eriti väljas käia. Nad põhiliselt istuvad kodus ja magavad, isa käib tööl. Meil on nüüd auto (oli ka juba eelmist postitust kirjutades, aga ma vist ei maininud siis). Aga see on ikka jube logu ja kogu aeg mehaaniku juures.
Üks päev käisin Dani (mu parim sõber siin) ja tema perega vaatamas, kuidas tehti asja, mille nimi on nogada, see on Ibarrale omane maiustus, väga magus, aga maitsev. Seal tehti siis seda, aga hästi suurt ja nimetati nogadaks, mis on suurem kui maailm. Pärast jagati kõigile tasuta hästi palju, ma sain ka :P Ma saan üldse Dani ja tema perega hästi läbi. Ta ema on eriti sõbralik ja armas ja mul on vahel tunne, nagu ma oleks korraga kahes peres vahetusõpilane.
Üks päev käisime väljas ühe saksa poisi ja ühe belgia tüdruku ning Daniga. Pärast seda hakkas Dani käima selle saksa poisiga ja nüüd on kõik teised kohalikud tüdrukud nii-nii kadedad, sest see saksa poiss on kõigi mõistes blond (tegelikult nagu mina) ja roheliste silmadega. Seega kõigi arvates hästi nunnu ja ilus. Minu arust nagu iga teinegi eurooplane, pole midagi erilist, aga jah, palju õnne siis Danile, kes ta omale sai :) (Dani palus mult, et ma teda mainiksin blogis ikka, seega sai nüüd).
Kuna kõik ikka palju küsivad, kuidas mul peres läheb, siis ma räägin. Ma tunnen ennast juba täitsa koduselt, kuigi me väga palju aega koos ei veeda, sest nad kogu aeg magavad või siis olen mina sõpradega väljas. Aga näiteks, kui mul on kõht tühi, siis ma juba julgen ise omale toitu soojaks teha või banaani võtta. Varem ma küll ei ei julgenud. Seega minu arvates olen ma juba kohanenud :)
Koolis ma hakkasin bastoneraks. See on selline kepiga vehkijate grupp. Tegelikult nagu mu kallis õde väljendas (ja kusjuures väga täpselt): cowboy meets cheerleading. See on kõige täpsem kirjeldus, mis ma hetkel oskan anda. Aga mul läheb juba üsna hästi, sest Eestis käisin nii kaua võimlemas ja need kaks asja on üllatavalt sarnased. Ja kõik olid muidugi supervaimustuses, kui ma tooli pealt spagaati tegin. Ja siis küsisid selle peale, et kas ma maas ka saan. Ma hakkasin naerma - kui ma juba tooli pealt maha saan, siismaast on ilmselgelt käkitegu, aga ega nad siin eriti taibukad ju pole :) Ja siis veel kaks väikest küsisid mult, et kas ma kahe nädalaga (nii kaua umbes oli vist kool siis kestnud) õppisin kõik need kavad selgeks. Ma siis vastasin, et ei, kahe päevaga tegelt. Seega jah, ma vist tundu jube osav. Kõik tänu võimlemisele :D
Muidu mu kurbus/koduigatsus on jälle üle läinud, kestis nii vähe aega, et ma kardan, et tuleb millalgi tagasi. Aga praegu on igal juhul hea olla ja kõik tundub ikka jube huvitav ja uus, kuigi juba poolteist kuud siin olnud. Aga kuna kõik YFUkad ütlesid Eestis, et kõigil, absoluutselt KÕIGIL tuleb see koduigatsus peale, siis ma kahtlustan, et varsti ma olen ikka üsna kurb.. Ja kui ei ole, siis mul tekivad süümekad, et ma kurb ei ole ja olen selle pärast kurb, seega jah, millalgi on oodata kurbe ja masendavaid tekste. Aga praegu veel õnnelik periood, seega tsau ja palju kallisid kõigile sõpradele-sugulastele-niisama toredatele inimestele, kes viitsivad lugeda mu blogi :)
kolmapäev, 18. september 2013
Juba üle kuu aja...
Aeg läheb tõesti vahetusaastal kiiresti. Seega pole ammu jõudnud kirjutada ja seetõttu tuleb tõenäoliselt pikk postitus ka.
Et siis..mu hispaania keel on seoses koolis käimisega kõvasti arenenud ja saan palju rohkem aru. Nii ma saan teistega rohkem suhelda ka ja seega on juba sõbradki ja puha. Mingi reede õhtul käisime näiteks siis Ecuador-Colombia jalkamängu vaatamas mingis pubis. Mul oli kole lõbus, sest teised kõik elasid nii kaasa, kogu aeg tõusid püsti, karjusid ja vehkisid kätega. Ma istusin vaikselt ja vaatasin neid. Ja siis nüüd see reede, mis just oli, käisime ka väljas ja täitsa tore oli. Ainult see oli, et kui gringa ennast üles lõi, siis kohe tänaval kõik vilistasid ja karjusid asju ja lõpuks mul tuli tahtmine igal järgmisel nägu täis sõimata, aga ma ei oska hispaania keeles ja eesti omast ja isegi inglise omast nad aru ei saa.
Laupäeval-pühapäeval käisin perega Quitos (pealinn), sest seal on neil korter, kus siis preagu Pricilla elab, sest õpib Quitos ülikoolis. Sellest nädalast hakkasid tal jälle tunnid, seega läksime korterit koristama ja käisime ka PÄRIS kaubanduskeskuses. Ma ostsin ainult koti kooli jaoks, sest selle kuu raha on kõik kulunud koolivormi peale. Kui mõni kuu rohkem raha alles on, siis lähen uuesti sinna.
Tundides koolis ma muidu ikka veel ei saa eriti aru, seal on liiga spetsiifilised sõnad kasutusel. Ainukesed asjad, millest aru saan on matemaatika ja füüsika-keemia (füüsika-keemia on üks ja sama tund ja selle õpetaja on sama, mis matemaatika omagi). Klassikaaslastega saan küll juba suhelda. On küll üks poiss, kes vist arvab, et ma olen päris loll ja räägib minuga nii aeglaselt. Aga eks ta ole..
Siin on kõik tegelikult juba natuke väsitav, kuidas kõik tahavad rääkida ja ma isegi ei tea, kes nad on ja nüüd tunnen, kuidas vaikselt hakkabki tulema see väsimus ja koduigatsus.. Kõik on siin nii ülevoolavad ja energilised kogu aeg lihtsalt. Eriti tunnen seda kurbust, kui vaatan/kuulan/kannan oma sõprade kingitud lahkumiskinke või loen pere saadetud meile. Aga veel pole väga hull, loodetavasti varsti läheb üle ka.
Vahepeal oli veel tugiisikuga kokkusaamine, kus kõik Ibarra inimesed pidid rääkima, kuidas neile peres meeldib ja kuidas koolis on ja kas keelega ikka saadakse hakkama. Aga seal oli nii mõnus ja vaba õhkkond, et nagu oleks niisama sõbrad kokku saanud ja rääkinud. See on see, kuidas YFU oma asju ajab, mulle igal juhul meeldib.
Hmmh, tuli vist isegi normaalse pikkusega postitus, kui vähegi viitsin, eks siis kirjutan veel ja panen rohkem pilte, sest ma enda arust tõmbasin nad arvutisse, aga neid pole, ma nii osav ikka tehnikaga..
Et siis..mu hispaania keel on seoses koolis käimisega kõvasti arenenud ja saan palju rohkem aru. Nii ma saan teistega rohkem suhelda ka ja seega on juba sõbradki ja puha. Mingi reede õhtul käisime näiteks siis Ecuador-Colombia jalkamängu vaatamas mingis pubis. Mul oli kole lõbus, sest teised kõik elasid nii kaasa, kogu aeg tõusid püsti, karjusid ja vehkisid kätega. Ma istusin vaikselt ja vaatasin neid. Ja siis nüüd see reede, mis just oli, käisime ka väljas ja täitsa tore oli. Ainult see oli, et kui gringa ennast üles lõi, siis kohe tänaval kõik vilistasid ja karjusid asju ja lõpuks mul tuli tahtmine igal järgmisel nägu täis sõimata, aga ma ei oska hispaania keeles ja eesti omast ja isegi inglise omast nad aru ei saa.
Laupäeval-pühapäeval käisin perega Quitos (pealinn), sest seal on neil korter, kus siis preagu Pricilla elab, sest õpib Quitos ülikoolis. Sellest nädalast hakkasid tal jälle tunnid, seega läksime korterit koristama ja käisime ka PÄRIS kaubanduskeskuses. Ma ostsin ainult koti kooli jaoks, sest selle kuu raha on kõik kulunud koolivormi peale. Kui mõni kuu rohkem raha alles on, siis lähen uuesti sinna.
Tundides koolis ma muidu ikka veel ei saa eriti aru, seal on liiga spetsiifilised sõnad kasutusel. Ainukesed asjad, millest aru saan on matemaatika ja füüsika-keemia (füüsika-keemia on üks ja sama tund ja selle õpetaja on sama, mis matemaatika omagi). Klassikaaslastega saan küll juba suhelda. On küll üks poiss, kes vist arvab, et ma olen päris loll ja räägib minuga nii aeglaselt. Aga eks ta ole..
Siin on kõik tegelikult juba natuke väsitav, kuidas kõik tahavad rääkida ja ma isegi ei tea, kes nad on ja nüüd tunnen, kuidas vaikselt hakkabki tulema see väsimus ja koduigatsus.. Kõik on siin nii ülevoolavad ja energilised kogu aeg lihtsalt. Eriti tunnen seda kurbust, kui vaatan/kuulan/kannan oma sõprade kingitud lahkumiskinke või loen pere saadetud meile. Aga veel pole väga hull, loodetavasti varsti läheb üle ka.
Vahepeal oli veel tugiisikuga kokkusaamine, kus kõik Ibarra inimesed pidid rääkima, kuidas neile peres meeldib ja kuidas koolis on ja kas keelega ikka saadakse hakkama. Aga seal oli nii mõnus ja vaba õhkkond, et nagu oleks niisama sõbrad kokku saanud ja rääkinud. See on see, kuidas YFU oma asju ajab, mulle igal juhul meeldib.
Hmmh, tuli vist isegi normaalse pikkusega postitus, kui vähegi viitsin, eks siis kirjutan veel ja panen rohkem pilte, sest ma enda arust tõmbasin nad arvutisse, aga neid pole, ma nii osav ikka tehnikaga..
esmaspäev, 2. september 2013
2. september ehk ilusat kooli algust!
Täna siis oligi esimene päev koolis.
Minul muidugi polnud õiget esmaspäeva koolivormi veel, sest õmblemine võtab aega ja siinne suhtumine on ikka mańana (n peaks olema teistsuguse katusega, aga muidu sõna tähendab homme). Seega läksin kooli tavaliste päevade koolivormiga (selleks siis teksad, koolipluus, kampsun ja mustad ballerinad, mida siin nimetatakse kaltsunukukingadeks). Muidugi olin mina jälle ainsana õigel ajal valmis hommikul, ema pidin ootama 15 minutit, pärast õdesid veel 10. Sellega jäime ka oma bussist maha, seega võtsime takso, mis nagunii maksis sama palju, kui buss. (Takso ükskõik, kuhu linnas maksab 1 usd, buss ühele inimesele maksab 25 senti, kui on neli inimest, teeb sama välja ju).
Kooli jõudsime ikkagi enne kaheksat (tänase erilise päeva puhul hakkas kool tund aega hiljem, kui tavaliselt). Natuke peale kaheksat toimus kooliõuel rivistus ja õdede abiga leidsin ka mina enda rivi üles. Kusjuures ma polnudki oma klassis ainus tavalise vormiga isik. Rivistusel lauldi Ecuadori ja pärast kooli hümni. Siis pidime oma naabrit kallistama ja põsemusi tegema. Selle naabriga saime enne isegi natuke sõbraks, nii et see polnudki nii awkward. Pärast läksime koos klassi ka ja ta pani minu enda taha istuma. Ja siis tund aega meie õpetaja rääkis meile kooli vajalikkusest ja näitas mingit powerpointi esitlust, mida ta ei osanud suureks teha ja siis kui ta seda teha üritas, rikkus ühe slaidi ära. Siin on õpetajad ilmselgelt veel osavamad kui Eestis. Järgmised tund aega mängisime sellist kohutavalt põnevat mängu, kus üks ütleb oma nime ja mis talle meeldib, siis järgmine ütleb selle eelmise isiku kohta pluss enda kohta ja igaüks ütleb kõigi endast eelnevate kohta ja enda kohta. Üle pooltest ütles, et neile meeldib muusikat kuulata. Minul muidugi oli raskusi nimedest aru saamisega ja veel rohkem raskusi nende meelde jätmisega, seega mul läks kõik sassi, aga kedagi eriti ei huvitanud ka, nii et kokkuvõttes läks ikkagi hästi.
Pärast kooli kutsus minu uus sõber Daniela mind siis kuhugi, mille nimest ma aru ei saanud ja kuhu me lõpuks ei jõudnudki. Aga linna peal jalutada jõudsime küll veel mingi temaa sõbraga ja isegi sõime jäätist. Megahea muide, sest siin tehakse neid jäätisi värsketest puuviljadest ja need kõik on muidugi minu jaoks mingid imelike nimedega täiesti tundmatud asjad. Aga väga maitsev, nii et mulle sobib.
Ja mingi hetk me otsisime mulle takso ja siis ma jõudsingi jäle koju, kus ema küsis ikka, kuidas uued sõbrad on ja mis me tegime. Ja siis me sõime ja läksime magama ja siis ärkasin mina üles ja tulin blogi kirjutama, sest kell oli seda alustades alles pool kuus.
Minul muidugi polnud õiget esmaspäeva koolivormi veel, sest õmblemine võtab aega ja siinne suhtumine on ikka mańana (n peaks olema teistsuguse katusega, aga muidu sõna tähendab homme). Seega läksin kooli tavaliste päevade koolivormiga (selleks siis teksad, koolipluus, kampsun ja mustad ballerinad, mida siin nimetatakse kaltsunukukingadeks). Muidugi olin mina jälle ainsana õigel ajal valmis hommikul, ema pidin ootama 15 minutit, pärast õdesid veel 10. Sellega jäime ka oma bussist maha, seega võtsime takso, mis nagunii maksis sama palju, kui buss. (Takso ükskõik, kuhu linnas maksab 1 usd, buss ühele inimesele maksab 25 senti, kui on neli inimest, teeb sama välja ju).
Kooli jõudsime ikkagi enne kaheksat (tänase erilise päeva puhul hakkas kool tund aega hiljem, kui tavaliselt). Natuke peale kaheksat toimus kooliõuel rivistus ja õdede abiga leidsin ka mina enda rivi üles. Kusjuures ma polnudki oma klassis ainus tavalise vormiga isik. Rivistusel lauldi Ecuadori ja pärast kooli hümni. Siis pidime oma naabrit kallistama ja põsemusi tegema. Selle naabriga saime enne isegi natuke sõbraks, nii et see polnudki nii awkward. Pärast läksime koos klassi ka ja ta pani minu enda taha istuma. Ja siis tund aega meie õpetaja rääkis meile kooli vajalikkusest ja näitas mingit powerpointi esitlust, mida ta ei osanud suureks teha ja siis kui ta seda teha üritas, rikkus ühe slaidi ära. Siin on õpetajad ilmselgelt veel osavamad kui Eestis. Järgmised tund aega mängisime sellist kohutavalt põnevat mängu, kus üks ütleb oma nime ja mis talle meeldib, siis järgmine ütleb selle eelmise isiku kohta pluss enda kohta ja igaüks ütleb kõigi endast eelnevate kohta ja enda kohta. Üle pooltest ütles, et neile meeldib muusikat kuulata. Minul muidugi oli raskusi nimedest aru saamisega ja veel rohkem raskusi nende meelde jätmisega, seega mul läks kõik sassi, aga kedagi eriti ei huvitanud ka, nii et kokkuvõttes läks ikkagi hästi.
Pärast kooli kutsus minu uus sõber Daniela mind siis kuhugi, mille nimest ma aru ei saanud ja kuhu me lõpuks ei jõudnudki. Aga linna peal jalutada jõudsime küll veel mingi temaa sõbraga ja isegi sõime jäätist. Megahea muide, sest siin tehakse neid jäätisi värsketest puuviljadest ja need kõik on muidugi minu jaoks mingid imelike nimedega täiesti tundmatud asjad. Aga väga maitsev, nii et mulle sobib.
Ja mingi hetk me otsisime mulle takso ja siis ma jõudsingi jäle koju, kus ema küsis ikka, kuidas uued sõbrad on ja mis me tegime. Ja siis me sõime ja läksime magama ja siis ärkasin mina üles ja tulin blogi kirjutama, sest kell oli seda alustades alles pool kuus.
Mida vaheajal tehakse
Olen jälle netti
jõudnud ja eks siis tuleb ju uus postitus ka teha.
Seega…vahepeal
olen jõudnud käia väljas Celene (noorem mu õdedest) ja tema sõpradega. Enamasti
oleme käinud mingi poisi kodus suure kambaga filme vaatamas, mis on hispaania
keeles (peale loetud) ja ma ei saa neist eriti aru. Oleme mingi kambaga jõudnud
käia ka uuesti Otavalos, aga seekord käisime linnas vähe ringi. Ostsime ainult
poest süüa ja käisime siis Otavalo lähedal Cascada de Peguchet vaatamas. See
kosk oli megailus. Alguses jalutasime kose all, siis ronisime selle kõrvalt
üles ja nägime, et seal on veel üks väiksem kosk enne seda suurt. Kahe kose
vahel oli natuke vett ja me ronisime sinna vette nagu kõik teisedki, kes seal
olid. Enamik olid turistid kusjuures. See kahe kose vaheline vesi oli kaljude
vahel ja see oli väga ilus. Kuna väiksem kosk oli piisavalt madal, siis sai
selle all käia. Mina ei julgenud, aga tegin neist pilti, kes läksid. Pärast
koske jalutasime veel sealses looduses ringi ja tegime pikniku. Siin süüakse
muide kogu aeg tuunikala ja kartulikrõpse süüakse nii, et pigistatakse pakki
hunnik sidrunimahla nii, et krõpsud on pooleldi läbivettinud ja minule ei
meeldi. Aga eks igaühel oma maitse. Kui õhtul koju tahtsime, tuli meil pool
tundi ülipikas järjekorras seista, et bussi peale saada. Ja bussis pidime
istuma väga kokkupressitult, sest siinne komme näeb ette, et 40 inimesele
mõeldud bussi peab mahtuma vähemalt 50-60 inimest.
Sellel tüübil seal keskel õnnestus muidugi vette kukkuda ja põlv katki tõmmata.
Vahepeal oli mul
natuke probleeme kooliga, kui see polnud isegi veel alanud. Kui läksime host-emaga
koolivormi vaatama, siis tuli välja, et see on päris kallis. Tema kohe selle
peale arvas, et ma peaksin teise kooli minema, kus on vorm odavam. Ta helistas
ka kohe minu tugiisikule. Mina muidugi ei saanud hästi aru, mis toimub, aga ta
muudkui kinnitas, et see on ka hea kool ja nii ma siis ei öelnud midagi. Aga
kui ma jälle õhtul sõpradega kokku sain ja neile üritasin seletada, mis toimub,
siis nemad arvasid, et see uus kool küll pole pooltki nii hea, kui Bilingue
(see algne). Siis ma rääkisin host-vanematele, et tahaks ikka Bilinguesse minna
ja nemad arvasid, et mu pärisvanemad peaksid helistama tugiisikule. Nii ka
tehti ja saadi kokkuleppele, et ma ikka lähen Bilinguesse. Aga ma olin juba jõudnud närvi minna ja siis läks juba väga
kiireks selle koolivormiga, täna oli juba esimene päev. Eelmine nädal ostsime riide seeliku
ja pluusi jaoks, need lasime mulle õmmelda, sest ma olen liiga pikk, et osta
neid poest. Minu arust tuleb kusjuures niiviisi isegi odavam. Aga koolipintsaku
sain host-ema käest, kellel on mingi eelmise vahetusõpilase oma alles.
Mingi päev pesime maja ees vaipu ja ka Zeusi. See oli jube nunnu ja ma avastasin, et ta polegi paks, kuigi oma pika karva tõttu tundub. Ja kõik peres kutsuvad teda kogu aeg paksuks..
Mingi päev pesime maja ees vaipu ja ka Zeusi. See oli jube nunnu ja ma avastasin, et ta polegi paks, kuigi oma pika karva tõttu tundub. Ja kõik peres kutsuvad teda kogu aeg paksuks..
Ja mis ma veel
olen teinud: natuke trenni koos emaga, ikka väljas käinud, ühe korra
vedasid õde ja ema mind mingile missale, mis toimus kellegi kodus ja seal oli
eriti vähe rahvast ja mulle nad olid enne ainult öelnud, et lähme rosariole.
Kust ma pidin teadma, et see on selline asi? Ma jäin seal mitu korda peaaegu
magama ja vahepeal lõhnasid seal mingid lilled nagu üks india toit. Siis mul
tuli mega india toidu isu peale ja ülejäänud missa aja ma mõtlesingi sellest.
Ja veel olen ma jõudnud kodus ennast riisist ja kanast ning mitmest kilost mandariinidest
ogaraks süüa. Ja kool algas ka, aga teen sellest vist eraldi postituse.
kolmapäev, 21. august 2013
Pilte
Ma nüüd proovin siia pilte panna, ehk laeb ära. Kohalikust orientatsioonist pilte pole.
Host-ema tegi maniküüri, need peaksid olema hiired.
Otavalos, mu kõrval on siga, mis on siin üks rahvustoite, mu pere lemmik.
Indiaani turg
Kõige vasakul on ema, järgmine on Pricilla, siis mina ja siis Celene.
Peaaegu kõik kingid, ainult tosse pole.
Mu tuba, väike aga armas, vasakul seinas on suur peegel ka.
Auto aknast tehtud, Imbabura vulkaan. Siin on nii, et kui näed Imbabura vulkaani, oled Imbabura provintsis. Ja kui sõidad Imbabura provintsi ja näed vulkaani, pead auto peatama ja vulkaani teretama, muidu on sul teel probleeme.
Kui kingid kohvrisse panin, oli pool juba täis.
esmaspäev, 19. august 2013
OOOMAIGAAD MUL ON NETT
Sain lõpuks internetti. Ma ei tea, kauaks mul seda luksust jätkub, aga praegu on. Varem olen juba natuke (väga palju) kirjutanud valmis Wordis. Siin siis viimaste päevade tegevused.
Lõpuks tuli kätte 14. August, mil algas minu reis Ecuadori. Eelmise päeva olin veetnud pakkides ja kohvrit mitu korda üle kaaludes. Ja õhtul, kui ma magama üritasin minna, siis ma pidin ka mitu korda veel alla jooksma ja viimaseid asju kohvrisse viskama. Öösel magasin ka üsna kehvasti, selline ärevus oli. Ma kartsin põhiliselt, et mu kohvrid on liiga rasked või et eksime mõnes lennujaamas ära. Hommikul ärkasin kell kolm. Neljaks läksime lennujaama. Kohtusime YFU inimesega ja jätsime vanematega hüvasti.
Esimene lend oli Helsingisse, siis raputas päris kõvasti ja pilvedest kõrgemale lennuk ei tõusnud. Magasime teiste ecuadorlastega enam-vähem terve tee. Helsingis läks kõik algul hästi, aga pardale laskmist pidime oodatust kaks tundi kauem ootama. Lennukil oli mingi viga olnud ja seda tuli parandada. Kristjan magas poole sellest ajast vähemalt, mul und ei tulnud, kuigi väsinud olin küll. Siis sõitsime edasi Londonisse. Seal oli ka lennujaamas lihtne, sest igal pool olid sildid. Me jõudsime isegi seal veel pardale laskmist oodata, kuigi Helsingis läks algsest palju kauem. Londonist sõitsime pika-pika lennuga Miamisse. See lennuk oli megasuur ja istmed olid väga mugavad, seal saime jälle palju magada ja palju süüa sai ka. Seal oli toit kõige parem, saime näiteks seentega ravioole juustukastmega ja juustupitsat. Lennukis olid ka kõigil inimestel eraldi ekraanid, kust sai vaadata filme ja sarju. Miamis oli lennujaamas veidi segasem. Aga leidsime vajalikud kohad ikkagi üles. Lihtsalt sealsed töötajad olid aeglased ja nii meil läks üsna kaua, aga jõudsime väga ilusasti ikkagi oma viimase lennu peale. Quitosse jõudsime vist kuskil 11 õhtul. Ööbimispaika umbes 12. Meie koos šveitslaste ja ühe norrakaga olime viimased tulijad, teised olid juba magama läinud.
Esimesel aasta alguse seminari päeval ärkasime kell 7. Oleks võinud ka hiljem, sest hommikusöök oli alles kell 8, aga uni läks kuidagi ära. Muidu ma jagan tuba saksa tüdruku Anna-Mariaga. Igal juhul hommikul sõime saia, suur üllatus küll. Siis toimus workshop, kus kõik tutvustasid ennast ja ma sain teada, et peale minu lähevad Ibarrasse veel ainult kaks sakslast ja üks belglane. Siis saime süüa jogurtit ja müslit. Siis toimus veel üks workshop. Siis sõime lõunat, milleks oli supp ja pärast riis. Jälle ma tõesti väga üllatusin.. Siis räägiti meile Ecuadori kultuurist ja siis saime jälle süüa, sedakorda empanadasid juustuga. Need on vist friteeritud. Siis rääkisime gruppides, kuidas erinevaid probleeme lahendada ja pärast saime õhtusööki. Jälle supp ja riis. Ja siis peale seda toimus väike tantsimine, kus Camila, üks vabatahtlikest, näitas meile, kuidas siinmaal tantsitakse ja siis kõik pidid tema järgi tegema. Ja siis läksid kõik magama. Aa ja soe vesi on meil kuskil kuuest õhtul kuni kümneni ja siis mingi kell hommikul ka korra. Duši alla ei tohi hiljaks jääda.
Teisel päeval pidime eriti vara ärkama, sest meil oli vaja minna kusagile viisasid registreerima. Läksime kahe grupina: sakslased, keda on kokku 23, ja ülejäänud. Sakslased läksid enne. Meil toimus workshop. Siis kusagil kümne paiku läksime meie ka. Seal pidime kaks tundi ootama. Igaüks pidi eraldi minema ja oma dokumendid andma ja siis neid kontrolliti. Ühel šveitsi tüdrukul oli viisal mingis kohas vale number kirjutatud ja ta pidi minema töötajatega kaasa. Tal läks veel kaks tundi kauem kui meil. See oli üsna hirmus, sest öeldi, et kui asja korda ei saa, võidakse ta koju saata. Aga õnneks ikka sai korda. Tagasi ööbimiskohta jõudes saime jälle riisi süüa. Siis toimusid veel erinevad workshopid. Õhtul istusime kõik Pedro ümber, ka üks vabatahtlik, ja ta mängis kitarri ning osad laulsid. Läksime üsna hilja magama.
Laupäeva hommikul oli meil vähe aega. Pidime asju pakkima ja hommikust sööma. Siis viisime kohvrid välja ning ootasime oma transporti. Ibarra auto tuli esimesena. Sõitsime vist kaks ja pool tundi. Siis läksime kõik Ibarra tugiisiku majja oma peresid ootama. Saksa tüdruku Anna pere tuli esimesena. Tal veab, sest ta isa oskab inglise keelt. Kui nad lahkunud olid, tuli saksa poisi Simoni pere. Tal on väike vend, kes on vist 4. Ka nemad läksid ära ja siis tulid minu ema ja õde Celene. Nad ei oska üldse inglise keelt. Meid pidi koju viima vabatahtlik, sest mu perel polnud veel autot.
Kodus oli ka veel Pricilla. Andsin neile kingid ja neile väga meeldisid. Aga tossude eest tahtis ema osa raha ikka anda. Kuna ta nii tungivalt palus, siis pidin nõus olema, muidu nad oleksid vist solvunud. Näitasin neile ka raamatut Tallinna kohta ja nemad omakorda näitasid mulle Ibarra kohta. Siis me sõime ja nad söövad ikka jube palju. Nad tõstsid mulle ka ja mul sai kõht väga täis, aga alles ei tohi toitu jätta, sest see on solvang, seega ma punnitasin kõik endale sisse. Nad joovad kogu aeg mahla, aga ma võtsin vett. Nad arvasid, et ma pean alguses kraanivett ainult natuke proovima, sest kõigil teistel eurooplastel on sellest halb hakanud. Mul ei hakanud. Ma olen eriline. Õhtul tuli Manuel koju. Andsin talle ka kingid ja kõigile väga maitsesid need Kalevi kommid. Siis me läksime välja, et tähistada nii minu tulekut, kui ka seda, et Manuel sai tööl mingisuguse diplomi. Läksime mingisse toidukohta kana sööma. Enne seda saime aga suppi, kus sees olid sellised asjad nagu otras partes de pollo. Mina andsin need osad Pricillale, aga puljongi sõin ära. Siis mul sai kõht juba täis ja kana ma ei söönudki. Nad naersid, et nad söövad nii palju. Kana süüakse Ecuadoris näppudega. Isegi kanafileed süüakse niimoodi. Kui me pärast koju jõudsime, tõi mingisugune peretuttav meile auto. See ongi vist nüüd meie oma. Siis andis Celene mulle ühe kohaliku kõnekaardi ja see isegi töötas minu telefonis. Pärast läksin magama. Öösel on siin päris külm, pean magama kampsuniga, siis on OK.
Pühapäeval oli Pricilla sünnipäev. Kinkisin talle Eesti mustriga sokid, Mõnusa Maiuse ja puidust käevõru. Pärast hommikusööki läksime Otavalosse. See linn on Ibarra lähedal. Seal on indiaani turg. Pricillale osteti sealt nahast sandaalid. Mina sain saabumiskingiks salli. Pärastlõunal jõudsime koju tagasi. Siis kõik läksid puhkama ehk magama. Seda tehakse palju. Kui üles tõusin, hakkasime host-emaga Pricile kooki tegema. Ma ei saa eriti aru, mis ma tegema pean, aga püüan ikka aidata. Kooki tehti fantaga. Kui kook oli ahju pandud, jooksime kõik ruttu missale. See oli hästi kodu lähedal. Mulle eriti ei meeldinud, sest ma ei saanud midagi aru, mul oli igav ja kui kõik laulsid, vaadati mind kurja pilguga, et miks ma ei laula. Ja siis vahepeal kõik vist palvetasid või midagi taolist. Siis rääkis padre midagi hästi pikalt. Poole ajast ta karjus mikrofoni ja me istusime üsna kõlari lähedal. Mul oli ebamugav ja samas igav. See kestis vist umbes pool tundi, siis läksime joostes koju ja vaatasime, mis kook teeb. Siis hakkas ema süüa tegema. Söögiks oli riis (milline ime) sealihaga. Ema soovis tungivalt, et ma prooviksin ja nii ma siis suht pidin võtma. Mulle ei maitsenud, aga toitu ei tohi alles jätta ja ma sõin ära. Siis sõime kooki ja laulsime Pricillale. Pärast läksime jäle üsna vara magama.
Järgmine päev ärkasime vara. Isa pidi tööle minema. Mina emaga läksin trenni. See on mingisugune aeroobikalaadne asi vist, see on tasuta. See oli minu jaoks päris raske, oleme ikkagi 2200 meetri kõrgusel. Pärast trenni saime kokku Celenega, kellel oli vaja mingeid koopiaid teha kooli jaoks. Ootasime seal koopiate tegemise kohas ligi kaks tundi. Pärast läksime Celene ülikooli ja ootasime seal umbes pool tundi. Siis läksime mina ja Celene koju, ema jäi järjekorda. Käisime mõlemad duši all ja ruttasime tagasi. Sõidame siin kogu aeg taksoga, sest see on ainult 1 dollar, kui sõidad linna sees. Ootasime veel, siis läksime emaga koju ja Celene jäi ootama. Kodus avastas ema, et väravavõtit pole. Küsisime naabri abi, et suur värav eest ära lükata. (Suur värav on umbes 2 meetri kõrgune, väga lai ja raske, selle sees on väike värav, mille jaoks on võtit vaja.) Naaber küsis, kust ma pärit olen ja kui sai teada, et Eestist, küsis, kas oskan inglise keelt. Tuli välja, et ta on inglise keele õpetaja. Sain temaga natuke inglise keeles rääkida. Nii hea oli, sest ei pidanud kogu aeg sõnaraamatut kasutama. Tema abiga saime väravast sisse ja koju. Seal tegime õigeid tortillasid ja ema praadis muna. Mina ei oska öelda, et ma tahan, et muna oleks üleni küps, seega sain toore munakollasega muna. Pidin ära sööma. Ühtlasi oli salatiks toores sibul. Aga ma ei saa siin ise toitu tõsta, kõigile tõstab ema. Seega pidin sööma toorest munakollast ja toorest sibulat. Toores muna on isegi vastikum minu jaoks, kui toores sibul. Pärast läksime jälle puhkama.
Nüüd on jube palju kirjutatud, loodan, et keegi viitsib lugeda ka ;)
teisipäev, 6. august 2013
Nädal aega veel...
Ma nii ootan juba minekut, kuigi megalt tuleb närv ka sisse.
Lõpuks saime perega ühendust, aga mitte meili teel, vaid nad otsisid mu facebookist üles. Algul otsisin neid ise ka, aga ei leidnud. Tuleb välja, et neil ei ole eraldi kasutajaid, vaid üks pere oma. Igal juhul saatsid nad mulle siis lühikese kirja seal hispaania keeles, ma ei saanud sellest eriti aru, isegi google translate jättis suht segaseks. Aga siiski kirjutasin (samuti google translate abil) neile vastu hispaania keeles, nüüd nad võiksid mulle jälle vastata. Tahan juba nendega suhelda ja rohkem neist teada saada.
Muidu olen vahepeal juba palju asju jõudnud ära teha. Näiteks tegime krediitkaardi, millega saan seal raha välja võtta iga kuu alguses, leidsime lõpuks läpaka, mis oleks piisavalt vana, et ma julgeksin seda kaasa võtta (saan tädi hullult vana endale :)) ja siis olen veel palju-palju kinke neile ostnud. Neid kinke sai hullult palju ja osa on veel ka ostmata. Mul saab vist pool kohvrit nendest asjadest täis :D
Aga viisat pole ma veel saanud, sest saatkonnas on neil hullult kiire ja meie asju pole veel ette võetud. See on üsna halb, sest siis saab viisa nii viimasel hetkel valmis, et ma võib-olla ei jõua ESTA luba teha. See on luba USAst läbi lendamiseks ja selle jaoks on vaja passi, mis on mul Stockholmis praegu... Ja kui ma ei saa oma asju tehtud, siis võidakse mu lend isegi kaks nädalat edasi lükata ja seda ma kohe kindlasti ei tahaks.
Nüüd hakkavad mul varsti kohe toimuma juba kõik ärasaatmispeod, kui ma ainult viitsiksin ükskord ära korraldada need :D Aga jah, see viimane nädal Eestis tuleb megakiire ja tegevusi täis topitud ja hull. Niiet ma olen tõenäoliselt Ecuadori jõudes maruväsinud.
Aga põhiline on siiski sinna kohale jõuda ja seda selle õige lennuga.
Eks ma siis jälle ootan vastust oma perelt ja ootan ka oma passi. Eks näis, mis saab...
Lõpuks saime perega ühendust, aga mitte meili teel, vaid nad otsisid mu facebookist üles. Algul otsisin neid ise ka, aga ei leidnud. Tuleb välja, et neil ei ole eraldi kasutajaid, vaid üks pere oma. Igal juhul saatsid nad mulle siis lühikese kirja seal hispaania keeles, ma ei saanud sellest eriti aru, isegi google translate jättis suht segaseks. Aga siiski kirjutasin (samuti google translate abil) neile vastu hispaania keeles, nüüd nad võiksid mulle jälle vastata. Tahan juba nendega suhelda ja rohkem neist teada saada.
Muidu olen vahepeal juba palju asju jõudnud ära teha. Näiteks tegime krediitkaardi, millega saan seal raha välja võtta iga kuu alguses, leidsime lõpuks läpaka, mis oleks piisavalt vana, et ma julgeksin seda kaasa võtta (saan tädi hullult vana endale :)) ja siis olen veel palju-palju kinke neile ostnud. Neid kinke sai hullult palju ja osa on veel ka ostmata. Mul saab vist pool kohvrit nendest asjadest täis :D
Aga viisat pole ma veel saanud, sest saatkonnas on neil hullult kiire ja meie asju pole veel ette võetud. See on üsna halb, sest siis saab viisa nii viimasel hetkel valmis, et ma võib-olla ei jõua ESTA luba teha. See on luba USAst läbi lendamiseks ja selle jaoks on vaja passi, mis on mul Stockholmis praegu... Ja kui ma ei saa oma asju tehtud, siis võidakse mu lend isegi kaks nädalat edasi lükata ja seda ma kohe kindlasti ei tahaks.
Nüüd hakkavad mul varsti kohe toimuma juba kõik ärasaatmispeod, kui ma ainult viitsiksin ükskord ära korraldada need :D Aga jah, see viimane nädal Eestis tuleb megakiire ja tegevusi täis topitud ja hull. Niiet ma olen tõenäoliselt Ecuadori jõudes maruväsinud.
Aga põhiline on siiski sinna kohale jõuda ja seda selle õige lennuga.
Eks ma siis jälle ootan vastust oma perelt ja ootan ka oma passi. Eks näis, mis saab...
neljapäev, 25. juuli 2013
La Ciudad Blanca
Valge linn...
See on üks linnake nimega Ibarra. See asub üsnagi kõrgel mägedes, üle 2000 meetri merepinnast. Selles linnas on kõik majad valged ja sealt on tulnud ka tema hüüdnimi. Ta on umbes Pärnu suurune, vist. Seal on enam-vähem 100 000 elanikku. See asub 80 km Quitost põhjas ja umbes sama palju Kolumbiast lõunas. Ta ei ole just rannikul, aga kohe selle kõrval on suur järv Laguna de Yahuarcocha. Selle kõrval on veel vulkaan nimega Imbabura. See on üks Ecuadori uuemaid linnu. Kuigi algselt ehitati 1606. aastal, siis maavärina tõttu hävines linn peaaegu täielikult 1868. aastal ja nii ehitati uuesti üles 1872. aastal. Seda aastat loetaksegi nüüd selle linna alguseks.
Ja see linn on varsti minu kodu, sest ma sain teada oma pere! Mul hakkab olema siis isa, kes on vist riigitöötaja, ema, kes on kodune ja kaks õde, kes elavad kodus ainult nädalavahetustel. Üks on 23- ja teine 20-aastane. Isa nimi on Manuel, ema on Geomara, õed on Celene ja Pricilla. Mul hakkab olema oma tuba. Kooli nimi on Colegio Bilingue.
Rohkem infot kahjuks pole, sest sain pere alles eile teada, aga saatsin neile juba meili ja loodetavasti nad vastavad ka sellele :)
See on üks linnake nimega Ibarra. See asub üsnagi kõrgel mägedes, üle 2000 meetri merepinnast. Selles linnas on kõik majad valged ja sealt on tulnud ka tema hüüdnimi. Ta on umbes Pärnu suurune, vist. Seal on enam-vähem 100 000 elanikku. See asub 80 km Quitost põhjas ja umbes sama palju Kolumbiast lõunas. Ta ei ole just rannikul, aga kohe selle kõrval on suur järv Laguna de Yahuarcocha. Selle kõrval on veel vulkaan nimega Imbabura. See on üks Ecuadori uuemaid linnu. Kuigi algselt ehitati 1606. aastal, siis maavärina tõttu hävines linn peaaegu täielikult 1868. aastal ja nii ehitati uuesti üles 1872. aastal. Seda aastat loetaksegi nüüd selle linna alguseks.
Ja see linn on varsti minu kodu, sest ma sain teada oma pere! Mul hakkab olema siis isa, kes on vist riigitöötaja, ema, kes on kodune ja kaks õde, kes elavad kodus ainult nädalavahetustel. Üks on 23- ja teine 20-aastane. Isa nimi on Manuel, ema on Geomara, õed on Celene ja Pricilla. Mul hakkab olema oma tuba. Kooli nimi on Colegio Bilingue.
Rohkem infot kahjuks pole, sest sain pere alles eile teada, aga saatsin neile juba meili ja loodetavasti nad vastavad ka sellele :)
teisipäev, 23. juuli 2013
Ecuadori kohta
Mõtlesin kirjutada siia ka natuke midagi Ecuadori kohta, sest paljud tõenäoliselt väga tuttavad selle riigiga ei ole. Ja ega ma ise ka varem ei teadnud eriti midagi selle kohta.
Niisiis, Ecuador asub Lõuna-Ameerikas, tal on piirid Columbia ja Peruuga ning on üks kahest riigist Lõuna-Ameerikas, millel pole piire Brasiiliaga. Ecuador asub ekvaatoril.
Sealseks valuutaks on USA dollar ja nagu ma kuulnud olen, tahavad sealsed inimesed üldiselt olla üsna palju usakate moodi.. Ecuadori pealinn on Quito, suurim linn Guayaquil. Riigikeeleks on hispaania keel. Pindala on 283 560 km² ja elanike arv on umbes 13 710 000. Ecuadori aeg on Eesti omast 7 tundi taga. Kui kedagi peaks huvitama, siis telefonikood on 593 (ma tõenäoliselt räägin seal kohaliku kõnekaardi ja kohaliku telefoniga).
Ecuador jaguneb neljaks piirkonnaks: vihmamets, mäestik, rannik ja Galapagose saared.
Nagu mina aru sain, on Ecuadoris meie aastaaegade asemel pigem kuiv ja vihmane aastaaeg.
Enamik usklikke on katoliiklased või protestandid.
Ecuadori lipu värvide tähendus:
kollane - tähistab päikest ja esivanemate kulda, samuti lahkust ja ka saagi viljakust
sinine - tähistab taevast ja merd, ka iseseisvust ja eraldiseismist Hispaaniast
punane - veri, mida kangelased ja patrioodid valasid Ecuadori iseseisvuse eest, veel on see tugevus ja vaprus
Ja need ongi põhilised asjad, mida ma hetkel tean..
Niisiis, Ecuador asub Lõuna-Ameerikas, tal on piirid Columbia ja Peruuga ning on üks kahest riigist Lõuna-Ameerikas, millel pole piire Brasiiliaga. Ecuador asub ekvaatoril.
Sealseks valuutaks on USA dollar ja nagu ma kuulnud olen, tahavad sealsed inimesed üldiselt olla üsna palju usakate moodi.. Ecuadori pealinn on Quito, suurim linn Guayaquil. Riigikeeleks on hispaania keel. Pindala on 283 560 km² ja elanike arv on umbes 13 710 000. Ecuadori aeg on Eesti omast 7 tundi taga. Kui kedagi peaks huvitama, siis telefonikood on 593 (ma tõenäoliselt räägin seal kohaliku kõnekaardi ja kohaliku telefoniga).
Ecuador jaguneb neljaks piirkonnaks: vihmamets, mäestik, rannik ja Galapagose saared.
Nagu mina aru sain, on Ecuadoris meie aastaaegade asemel pigem kuiv ja vihmane aastaaeg.
Enamik usklikke on katoliiklased või protestandid.
Ecuadori lipu värvide tähendus:
kollane - tähistab päikest ja esivanemate kulda, samuti lahkust ja ka saagi viljakust
sinine - tähistab taevast ja merd, ka iseseisvust ja eraldiseismist Hispaaniast
punane - veri, mida kangelased ja patrioodid valasid Ecuadori iseseisvuse eest, veel on see tugevus ja vaprus
Vapp
Ja need ongi põhilised asjad, mida ma hetkel tean..
esmaspäev, 22. juuli 2013
Alustuseks siis natuke midagi..
Niisis, tegin ka lõpuks blogi, nagu kõigile lubatud sai. Kes veel ei tea, siis mina olen Grete-Liis, ma olen 16-aastane ja lähen 2013/2014 õppeaastal vahetusõpilaseks Ecuadori. Kuigi eeldatavasti loevad mu blogi siiski sõbrad-tuttavad-sugulased,
kes juba teadsid seda.
Kuna olen blogitamisega üsna hilja peale jäänud, tuleb mul kõike eelnevalt juhtunut lühemalt kirjutada, kui alguses võib-olla plaanis oli. Igal juhul siis..kõik sai alguse juba eelmise aasta kevadel, kui mu õde rääkis, kuidas tema nüüdseks endine kassiõde läheb Slovakkiasse vahetusõpilaseks (hetkel on ta juba tagasi). Mu õde hakkas siis ise ka natuke YFU kohta uurima ja seda tegin ka mina. Ma vaatasin kohe esimese asjana loomulikult riikide nimekirja ja kohe jäi silma minu jaoks kõge eksootilisem riik Ecuador. Peale seda ma ei saanudki seda Ecuadori päriselt peast välja.. Sügisel hakkasin ma asja tõsisemalt ajama, selleks ajaks olin juba ise üsna veendunud, et tahan tõesti vahetusõpilaseks minna, ja olin ka vanemaid natuke moosinud, et Ecuador pole üldse nii hull. Täitsin YFUle mingi ankeedi ja võib-olla saatsin veel mingi kirja enda kohta, enam hästi ei mäletagi. Ja lõpuks läksin valimispäevale, kus siis mängisime palju mänge, sõime hullult palju ja muidugi kuulasime yfukate jutte nende vahetusaastate kohta. Kõik oli väga tore ja polnud üldse nii ametlik, nagu ma oodanud olin. Üldse oli mul enne valimispäeva palju teistsugusem ettekujuts YFUst, aga tegelikult olid kõik supersõbralikud ja väga palju toredmad, kui ma arvasin.
Varsti pärast valimispäeva saadeti mulle meil, et sobin küll vahetusõpilaseks ja siis ma olin muidugi jube rõõmus, sest ma algul kujutasin ette, et nad valivad vaid üksikud välja vahetusõpilasteks.
Ja siis varsti toimus lepinguvestlus ja seal mu vanemad piinasid seda vaest YFU vabatahtlikku, kes meiega vestles. Mu vanemad otsustasid kõik üksikud punktid väga põhjalikult läbi arutada, aga eks see vist oli vajalik ka, et kõik ikka selge oleks.. Lepinguvestlusel üritati mind veel veenda, et ma äkki hoopis Uruguay või Argentiina või Tšiili valiksin, sest arvati, et need on ehk natuke turvalisemad riigid, aga Ecuador oli juba mulle kuskile ajju kinni jäänud ja nii ma siiski otsustasin, et Ecuador it is :)
Paar päeva või isegi nädalat läks mööda, enne kui me lepingule allkirjad panime ja vahepeal jõudsid kohad isegi täis saada, kuid mulle õnnestus tekitada veel üks koht õnneks. Aa ja mulle räägiti sellest muidugi siis, kui koht jälle olemas oli, niiet väga suurt muret mul siiski ei olnud :) Noh ja kui allkirjad antud olid, siis sain ma suure ja paksu rahvusvahelise faili, mis tuli ära täita. Selleks kulus mul kaks kuud ja kuigi mu ema arvates oli seegi aeg liiga palju, siis võrreldes osade inimeste nelja ja viie kuuga olin ma üsna tubli. Kui see fail saadetud sai, siis ei jäänudki muud üle, kui oodata.
28.-30. juunil toimus ka ELO, mis on eelorientatsioon kõigile tulevastele VÕPidele (vahetusõpilastele). Seal oli üsna väsitav kuulata kolm päeva vabatahtlike jutte, aga lõpuks oli kõik info ikkagi väga vajalik ja õhtused tegevused väga lõbusad.
Nüüd peale ELOt olen ma jälle palju oodanud, kuigi see aeg on läinud tegelikult nii märkamatult, sest nii palju asju on olnud ja on veel vaja ära teha enne päriselt vahetusaastale minemist. Ainuke asi, mis mulle veel päriselt muret tekitab, on see, et ikka pole teada minu hostperet ja kõik teised tulevased ecuadorlased on juba enda omad teada saanud. Kuigi eks mujale minejatest on ka veel inimesi, kes ikkagi ei tea oma peret. Ja ühele tüdrukule saadeti isegi kohaliku YFU poolt meil, et see aasta on väga raske peresid leida..
Meid, Ecuadori minejaid on muidu koos minuga neli ja algselt oli kohti vaid kahele, aga USA omadega oli sama lugu: kohti oli 10, minejaid on 17. Aga eks see vist ole nii nende populaarsemate riikidega :)
Nojah ja nüüd ma siis jälle ootan ja uurin pidevalt Ecuadori kohta ja loodetavasti saan ka varsti ikkagi pere teada:)
Kuna olen blogitamisega üsna hilja peale jäänud, tuleb mul kõike eelnevalt juhtunut lühemalt kirjutada, kui alguses võib-olla plaanis oli. Igal juhul siis..kõik sai alguse juba eelmise aasta kevadel, kui mu õde rääkis, kuidas tema nüüdseks endine kassiõde läheb Slovakkiasse vahetusõpilaseks (hetkel on ta juba tagasi). Mu õde hakkas siis ise ka natuke YFU kohta uurima ja seda tegin ka mina. Ma vaatasin kohe esimese asjana loomulikult riikide nimekirja ja kohe jäi silma minu jaoks kõge eksootilisem riik Ecuador. Peale seda ma ei saanudki seda Ecuadori päriselt peast välja.. Sügisel hakkasin ma asja tõsisemalt ajama, selleks ajaks olin juba ise üsna veendunud, et tahan tõesti vahetusõpilaseks minna, ja olin ka vanemaid natuke moosinud, et Ecuador pole üldse nii hull. Täitsin YFUle mingi ankeedi ja võib-olla saatsin veel mingi kirja enda kohta, enam hästi ei mäletagi. Ja lõpuks läksin valimispäevale, kus siis mängisime palju mänge, sõime hullult palju ja muidugi kuulasime yfukate jutte nende vahetusaastate kohta. Kõik oli väga tore ja polnud üldse nii ametlik, nagu ma oodanud olin. Üldse oli mul enne valimispäeva palju teistsugusem ettekujuts YFUst, aga tegelikult olid kõik supersõbralikud ja väga palju toredmad, kui ma arvasin.
Varsti pärast valimispäeva saadeti mulle meil, et sobin küll vahetusõpilaseks ja siis ma olin muidugi jube rõõmus, sest ma algul kujutasin ette, et nad valivad vaid üksikud välja vahetusõpilasteks.
Ja siis varsti toimus lepinguvestlus ja seal mu vanemad piinasid seda vaest YFU vabatahtlikku, kes meiega vestles. Mu vanemad otsustasid kõik üksikud punktid väga põhjalikult läbi arutada, aga eks see vist oli vajalik ka, et kõik ikka selge oleks.. Lepinguvestlusel üritati mind veel veenda, et ma äkki hoopis Uruguay või Argentiina või Tšiili valiksin, sest arvati, et need on ehk natuke turvalisemad riigid, aga Ecuador oli juba mulle kuskile ajju kinni jäänud ja nii ma siiski otsustasin, et Ecuador it is :)
Paar päeva või isegi nädalat läks mööda, enne kui me lepingule allkirjad panime ja vahepeal jõudsid kohad isegi täis saada, kuid mulle õnnestus tekitada veel üks koht õnneks. Aa ja mulle räägiti sellest muidugi siis, kui koht jälle olemas oli, niiet väga suurt muret mul siiski ei olnud :) Noh ja kui allkirjad antud olid, siis sain ma suure ja paksu rahvusvahelise faili, mis tuli ära täita. Selleks kulus mul kaks kuud ja kuigi mu ema arvates oli seegi aeg liiga palju, siis võrreldes osade inimeste nelja ja viie kuuga olin ma üsna tubli. Kui see fail saadetud sai, siis ei jäänudki muud üle, kui oodata.
28.-30. juunil toimus ka ELO, mis on eelorientatsioon kõigile tulevastele VÕPidele (vahetusõpilastele). Seal oli üsna väsitav kuulata kolm päeva vabatahtlike jutte, aga lõpuks oli kõik info ikkagi väga vajalik ja õhtused tegevused väga lõbusad.
Nüüd peale ELOt olen ma jälle palju oodanud, kuigi see aeg on läinud tegelikult nii märkamatult, sest nii palju asju on olnud ja on veel vaja ära teha enne päriselt vahetusaastale minemist. Ainuke asi, mis mulle veel päriselt muret tekitab, on see, et ikka pole teada minu hostperet ja kõik teised tulevased ecuadorlased on juba enda omad teada saanud. Kuigi eks mujale minejatest on ka veel inimesi, kes ikkagi ei tea oma peret. Ja ühele tüdrukule saadeti isegi kohaliku YFU poolt meil, et see aasta on väga raske peresid leida..
Meid, Ecuadori minejaid on muidu koos minuga neli ja algselt oli kohti vaid kahele, aga USA omadega oli sama lugu: kohti oli 10, minejaid on 17. Aga eks see vist ole nii nende populaarsemate riikidega :)
Nojah ja nüüd ma siis jälle ootan ja uurin pidevalt Ecuadori kohta ja loodetavasti saan ka varsti ikkagi pere teada:)
Tellimine:
Postitused (Atom)