Igavushetked..

Täna on nii vaikne päev ja mul hakkas igav seega siis kirjutan midagi siia, kui keegi seda loeb, siis otsustasin isegi avaldada.

Terve hommiku istusin voodis ja kuulasin uut lemmiklaulu (loomulikult hispaania keeles). Nüüdseks umbes 50 korda seda kuulanud, ära ikka ei tüüta. Mulle ikka üldiselt meeldib siinne muusika. See nii teistmoodi, aga hea. Nüüd käisime hostisa ja Priciga turul. Ma siiamaani ei saa üle, kui odavad siin puuviljad on. Läksime leti äärde, hostia: "üks dollar banaane" ja antakse selline kotitäis, kaalus mitu kilo vist. Sama lugu oli moradega (need põldmarjade ja vaarikate vahepealsed). Anti dollari eest umbes kilo! Ma nii tahaks, et saaksin teile kõigile saata. Näiteks mangosid, dollari eest saab 15 tükki!

Nüüd otsustasin omale jõulukingi teha - vaatan kõik Potteri filmid uuesti läbi. Pole nii ammu näinud ja see oli meil juba Eestis Pillekaga plaanis olnud, aga ei jõudnudki lõpuni. Lootsin peale jõule Cuencasse või Guayaquili jõuda Daniiga, aga tal pole selleks raha ja ega ma üksi küll minema ei hakka. Kahju, aga ehk mingi hetk näeb need ikka ära.

Ma arvan, et ma nagu ei teadvustagi tegelikult omale, et see ongi minu vahetusaasta. Väga harvadel hetkedel ma mõtlen sellele. Siis tuleb rohkem ka koduigatsus peale. Siis mõtlen rohkem sellele, kuidas ma tegelikult siin kaugel, nii-nii kaugel ära olen. Mõtlen, mida sellel hetkel pere ja sõbrad teevad, mis ilm Eestis parasjagu on, mis riideid kõik kannavad (kõlab naljakalt, aga ma igatsen talvesaabaste ja paksude jopede-kasuakate kandmist). Ma igatsen pimedas autoga sõitmist ja külmast sooja tuppa astumist. Siin on just vastupidi, majas sees on jahe, väljas on kuum päike ja kogu aeg väga palav. Ma vist ikka väga igatsen aastaaegu ja ma tean, et ma ütlesin, et ma ei hakka külma igatsema. Ma ikka ei teadnud, mida ma rääkisin :) Aga eks niimoodi ma vist oskangi paremini hinnata kõike, mis Eestis oli(on).

Samas ma juba tunnen väga, kuidas minust on juba ecuadorlane saamas (peaaegu saanud juba). See kultuur üsnagi vist sobib mulle. See on kusjuures üllatav, ma poleks arvanud, et suudan nii ruttu ennast juba nii koduselt ja mugavalt tunda. Ja nii ladinlaslikult käituda. Kuigi mulle on jäänud ka mulje, et Ecuadoris on ikkagi rahulikumad inimesed kui näiteks Colombias (ma ei teai, kuidas seda eesti keeles kirjutatakse). See on vist sellepärast, et siin on palju indiaanlaste verd inimestel ikkagi. Ja need on küll ühed rahulikud ja vaoshoitud inimesed. Üks õhtu nägime klubis kahte indiaanlast  ja nad tundusid küll ennast väga ebamugavalt tundvat. Me üsna naersime selle peale Danii ja ta vennaga. Siin tehakse ikka vahel nalja selle üle, kui vaiksed indiaanlased on . No ja siis on muidugi erand, üks poiss, kes käib meie klassis. Lühidalt, ma jälestan teda (ja ma pole ainuke, ausõna, isegi õpetajad ei talu tema imelikke kommentaare ja märkusi ja häälitsusi). Aga rohkem ma tema peale oma kirjutamisaega kulutada ei taha ja pealegi on mu aju suutnud ta jutu ära blokeerida, nii et enam ei pea isegi koolis temast välja tegema.

Vahepeal jõudsin lõunat söömas käia. Kell pool kaks. Õhtusööki ma enamasti ei söö, seda saab ka ülihilja, umbe kümne paiku. Aga ega mul seepärast vahetusõpilase lisakilod saamata ei jää. Loodan lihtsalt, et enne Eestisse naasmist saab vähemalt mõnest kilost lahti, muidu sõbrad ei tunne ära enam :)

Aga ega siin muud polegi kirjutada, nüüd on ka see peale-sööki-tudumise aeg, seega ma lähen siis Potterit vahtima.

Jätkuvalt luban pilte panna, kui ma hostõe käest oma USB kätte saan :)