Džunglit avastamas läbi hotelliakende

Kõigepealt pean rääkima sellest, kuidas ma novembris, umbes kuu aega tagasi käisin YFUga džunglireisil. Mina jäin küll iseenesest üsna rahule, sest meil oli lõbus, aga käisime kuidagi vähe hotellist väljas loodust uurimas. Natuke pikemalt siis reisist:

Esimene päev oli selline, et pidime kõik siin Ibarras ikkagi kooli minema ja peale seda kell neli bussijaamas olema. Minul oli õnnestunud kõik ostud ja tegemised jätta sellele samale päevale muidugi, nii et ma siis peale kooli tormasin ringi ja võtsin raha välja ja ostsin viimaseid hädavajalikke asju. Siis kell pool neli jõudsin koju ja leidsin kuidagi veel aega duši all käia ja süüa ja asju pakkida. Bussijaama ma ikkagi ei jõudnud viimasena, pidime teiste võpidega veel Lilyt ja oma tugiisikut ootama. Siis läksime kõik võpid koos bussi peale ja sõitsime Quitosse, terve tee sai mõnusalt juttu rääkida ka. Quitos veetsime siis esimese öö ja see möödus üsna rahulikult, käisime mingis bubis, kus saksa kutid isegi avastasid, et müüdi saksa õlut, aga ega keegi ostma ei hakanud ja pealegi nad väitsin, et seal müüdi ainult mingit halvemat marki. Hommikul siis ärkasime hullult vara ja sõitsime kohe džungli poole.

Sõit kestis vist ligi 5-6 tundi, ega ma päris kindel pole, sest vahepeal olid kõik need peatused ja bussis magamised jne. Kui kohale jõudsime, siis oli ikka väga palav. Quitos oli ju külm olnud kõrguse tõttu, seega olid kõik teksadee ja tossude ja jopede-pusadega. Seal siis koorisime endilt riideid vähemaks ja istusime kohvritega kanuudesse ja sõitsime mööda jõge hotelli. Hotell oli nii ilus ja suur ja ei meenutanud midagi sellist, millest klassikaaslased olid rääkinud enne reisi. Ühe sõnaga meid siis jaotati mingi nimekirja järgi tubadesse ja ma sattusin kahe saksa tüdruku ja ühe soomlasega samasse. Ja siis esimese asjan läksid kõik basseini. Ja seal veetsime terve pärastlõuna. Hiljem läksime sööma, muide iga söögikord oli megauhke buffeelaud salatite, suppide, praadide, pitsade ja loomulikult uhkete magustoitudega. Seda sööki ma jään küll vist igatsema, sest ma sain süüa muid asju kui riisi ja kana, näiteks pastat bolognese kastmega :D Ja siis õhtul läksime kõik koos ringi jalutama hotelli parkides ja mujal hotelli aladel ja pärast kogunes suur hulk võpe mingite saksa poiste rõdule ja siis läksime ka sõpradega. Niisama rääkisime ja oli tore, ainult magama sai jube hilja.

Ja siis me hommikul ärkasime jälle kole vara ja mul oli palavusest nii siiber juba, mis sest, et ainult üks päev oli seal oldud. Läksime siis rõõmsalt toakaaslastega sööma ja seal siis hakkasid mingid vanemat sorti prantsuse turistid meiega prantsuse ja inglise keele segus õiendama, et rääkisime liiga valjusti ja nemad ei kavatse maksta ja meie peame nende eest maksma seal hotellis. Ja siis hotellitöötajad ütlesid, et kui edaspidi basseini ääres õhtuti räägime, siis ei tohiks probleemi olla, sest sealt ei kosta juttu tubadesse. Pärast ülimaitsvat hommikusööki läksime kanuudega sõitma ja siis tegime giidiga metsas jalutuskäigu. See oli päris tore, meile räägiti igast jutte, kuidas indiaanlased metsas elavad ja metsataimi kasutavad ja saime ka kivipuruga nägusid maalida üksteisel. Pärast tagasi sõitsime hoopis parvedega, kus istudes olid peaaegu nabani vees ja vahepeal otsustasid mõned sõbrad teisi sõpru vette lükata ja siis saime isegi ujuda ja kõik oli väga lõbus. Hotellist me see päev rohkem välja ei läinudki, ainult niipalju, et õhtul korra "linna" peale jalutama. Aga see oli nii väike, et 10 minutiga sai tiir peale tehtud. Ühesõnaga veetsime kokkuvõttes ikkagi jälle õhtu hotellis juttu rääkides, seekord basseini ääres, kus taaskord poisid otsustasid tüdrukuid vette lükata. Ja siis me veel mõtlesime hea nipi välja, kuidas küsida inimestelt kella, et teada saada, kas neil on telefon taskus või ei :) See öö saime veel vähem magada, lihtsalt mainin.

Siis tuli kolmas ja juba viimane päev džunglis. Hommikul oli taaskord raske ärgata, aga siiski saime sööma, kus keegi ei õiendanudki seekord. Pärast siis läksime jälle kanuudesse ja sõitsime taaskord metsa, aga seekord vigastatud loomade hoiupaika (ei tule parem eestikeelne nimi meelde sellele kohale, sest loomaaed see ei olnud). Seal nägime igasuguseid ahve ja madusid ja loomi, kelle nimed mulle meelde ei jäänud. Kõik olid väga armsad ja põnevad ja meile räägiti ka, kuidas näiteks üks anakonda oli seal, sest ta oli varem elanud mingi inimese kodus, aga see polnud teda enam tahtnud, seega andis sinna ja teda loodusesse lasta ei saanud, sest selles piirkonnas anakondasid pole ja seega kui inimesed teda näeksid, satuksid paanikasse ja tapaksid lihtsalt ära. Kui me hotelli jälle tagasi läksime, siis läksime otse päevitusriietega sööma ja seetõttu saime taaskord õiendada. Pärast sööki läksime mingisse liblikamajja, mis algul tundus väga paljulubav, aga tegelikult oli seal ainult paarist erinevast liigist liblikaid, lihtsalt igast liigist hästi palju. Aga ilusad olid nad ikkagi. Õhtul hotellis taaskord rääkisime basseini ääres juttu ning jalutasime hotelli aladel ringi. Korra jõudsime ka hotellist välja ja läksime mingisse karaokebaari, kus olime ainsad inimesed ja siis laulsime seal väga jubedalt ja vahepeal valede sõnadega ja muidugi hästi valjusti. Aga lõbus oli. Ja siis kui hotelli tagasi jõudsime, siis otsustasin ühe soomlase, ühe belglase ja ühe šveitslasega hotelli kööki vargile minna, kuna uks oli lahti ja tuli põles, aga kedagi ei olnud seal. Sõime siis avokaadosid ja juustu ja kana ja pannkooki. Mõnus öine näks :)

Järgmine hommik magasime toakaaslastega natuke sisse (2,5 tundi) ja jäime seetõttu hommikusöögist ilma. Ja pluss me oleksime pidanud eelmisel õhtul kohvrid ära pakkima, aga me ei jõudnud selleni. Seega siis hommikul pakkisime ülikiirelt asju ja kõik pidid meie järele ootama. Aga ma pean ka mainima, et ibarrakad pluss kaks tüdrukut mu toast, kes elavad Riobambas, meie olemegi kõige paremini siia kultuuri sisse sulandunud. Ainult meie rääkisime omavahel hispaania keelt, teised kõik rääkisid inglise keeles. Ja kõik muud asjad ka, näiteks kohalikud sõbrad ja muud kombed nagu hiljaks jäämine. Aga jah, siis hommikul olime kõige viimased ja taaskord reisisime kanuudega mööda jõge ja siis ootas taas ees bussisõit Quitosse. Quitos käisime õhtul korra välja, mina tahtsin oma toakaaslastega minna indiaaniturule, aga kuna me ennast liiga kaua valmis sättisime, siis jõudsime turule täpselt kaks minutit pärast sulgemist. Seal oli veel hunnik inimesi sees, keda võrede vahelt nägime, aga rohkem inimesi enam sisse ei lastud, ainult välja. See öö me põhimõtteliselt vist ei jõudnudki magama. Paar saksa poissi tulid ka meie tuppa ja siis jälle rääkisime peaaegu terve öö. Hommikul jälle sööma ei jõudnud. Ainult pakkisime asjad ja siis läksid kõik bussijaama ja mindigi jälle oma linnadesse tagasi.

Ehk siis olimegi enamuse ajast hotellis, sest isegi kui metsas või liblikamajas käisime, siis ainult natukeseks ajaks ja hiljem olime jälle mitu tundi hotellis ja passisime basseinis või selle ümbruses. Aga kokkuvõttes oli ikkagi tore reis ja sain paari uue inimesega ka sõbraks, kellega enne polnud suhelnud. Seega küll džunglit nii palju ei näinud, aga väga tore puhkus oli ja seal olles oli küll tegelikult selline tunne, nagu oleks jälle Euroopas, kui võtta arvesse toitu, elamist ja inimesi. Oli nagu omamoodi puhkus sellest kohalikust kultuurist. Aga lõpuks oli ka ikkagi tore jälle koju jõuda.

Ma jääksin ootama ka uut reisi, aga otsustasin mitte minna, sest nii paljud juba ütlesid, et ei lähe ja siis pole mul ka mõtet minna, sest see reis oligi ainult seetõttu nii tore, et seltskond oli hästi mõnus. Me otsustasime, et teeme oma väikeseid reise koos sõpradega ja ma veel ei luba midagi, aga äkki jõuan Colombiassegi :)