Jälle mina siin

Tsau kõigile, kes ikka vähegi viitsivad lugeda!

Siis alustan sellest, et ma olen Ibarra vahetusõpilastest kõige osavam hispaania keeles, nagu selgus. Ja ma olen väga uhke selle üle, sest kaks neist olid enne mitu-mitu aastat õppinud. Ja muidugi mul hääldus ka kõige parem, sest sakslased ei oska r-tähte hääldada nagu ecuadorlased ja belglane on oma prantsuse keele aktsendiga.

Minu tegemistest nii palju, et noh, põhiliselt teen asju ikka sõpradega, perega eriti ei käi väljas. Mu host-ema on mulle öelnud ka, et neile ei meeldi eriti väljas käia. Nad põhiliselt istuvad kodus ja magavad, isa käib tööl. Meil on nüüd auto (oli ka juba eelmist postitust kirjutades, aga ma vist ei maininud siis). Aga see on ikka jube logu ja kogu aeg mehaaniku juures.

Üks päev käisin Dani (mu parim sõber siin) ja tema perega vaatamas, kuidas tehti asja, mille nimi on nogada, see on Ibarrale omane maiustus, väga magus, aga maitsev. Seal tehti siis seda, aga hästi suurt ja nimetati nogadaks, mis on suurem kui maailm. Pärast jagati kõigile tasuta hästi palju, ma sain ka :P Ma saan üldse Dani ja tema perega hästi läbi. Ta ema on eriti sõbralik ja armas ja mul on vahel tunne, nagu ma oleks korraga kahes peres vahetusõpilane.

Üks päev käisime väljas ühe saksa poisi ja ühe belgia tüdruku ning Daniga. Pärast seda hakkas Dani käima selle saksa poisiga ja nüüd on kõik teised kohalikud tüdrukud nii-nii kadedad, sest see saksa poiss on kõigi mõistes blond (tegelikult nagu mina) ja roheliste silmadega. Seega kõigi arvates hästi nunnu ja ilus. Minu arust nagu iga teinegi eurooplane, pole midagi erilist, aga jah, palju õnne siis Danile, kes ta omale sai :) (Dani palus mult, et ma teda mainiksin blogis ikka, seega sai nüüd).

Kuna kõik ikka palju küsivad, kuidas mul peres läheb, siis ma räägin. Ma tunnen ennast juba täitsa koduselt, kuigi me väga palju aega koos ei veeda, sest nad kogu aeg magavad või siis olen mina sõpradega väljas. Aga näiteks, kui mul on kõht tühi, siis ma juba julgen ise omale toitu soojaks teha või banaani võtta. Varem ma küll ei ei julgenud. Seega minu arvates olen ma juba kohanenud :)

Koolis ma hakkasin bastoneraks. See on selline kepiga vehkijate grupp. Tegelikult nagu mu kallis õde väljendas (ja kusjuures väga täpselt): cowboy meets cheerleading. See on kõige täpsem kirjeldus, mis ma hetkel oskan anda. Aga mul läheb juba üsna hästi, sest Eestis käisin nii kaua võimlemas ja need kaks asja on üllatavalt sarnased. Ja kõik olid muidugi supervaimustuses, kui ma tooli pealt spagaati tegin. Ja siis küsisid selle peale, et kas ma maas ka saan. Ma hakkasin naerma - kui ma juba tooli pealt maha saan, siismaast on ilmselgelt käkitegu, aga ega nad siin eriti taibukad ju pole :) Ja siis veel kaks väikest küsisid mult, et kas ma kahe nädalaga (nii kaua umbes oli vist kool siis kestnud) õppisin kõik need kavad selgeks. Ma siis vastasin, et ei, kahe päevaga tegelt. Seega jah, ma vist tundu jube osav. Kõik tänu võimlemisele :D

Muidu mu kurbus/koduigatsus on jälle üle läinud, kestis nii vähe aega, et ma kardan, et tuleb millalgi tagasi. Aga praegu on igal juhul hea olla ja kõik tundub ikka jube huvitav ja uus, kuigi juba poolteist kuud siin olnud. Aga kuna kõik YFUkad ütlesid Eestis, et kõigil, absoluutselt KÕIGIL tuleb see koduigatsus peale, siis ma kahtlustan, et varsti ma olen ikka üsna kurb.. Ja kui ei ole, siis mul tekivad süümekad, et ma kurb ei ole ja olen selle pärast kurb, seega jah, millalgi on oodata kurbe ja masendavaid tekste. Aga praegu veel õnnelik periood, seega tsau ja palju kallisid kõigile sõpradele-sugulastele-niisama toredatele inimestele, kes viitsivad lugeda mu blogi :)

Juba üle kuu aja...

Aeg läheb tõesti vahetusaastal kiiresti. Seega pole ammu jõudnud kirjutada ja seetõttu tuleb tõenäoliselt pikk postitus ka.

Et siis..mu hispaania keel on seoses koolis käimisega kõvasti arenenud ja saan palju rohkem aru. Nii ma saan teistega rohkem suhelda ka ja seega on juba sõbradki ja puha. Mingi reede õhtul käisime näiteks siis Ecuador-Colombia jalkamängu vaatamas mingis pubis. Mul oli kole lõbus, sest teised kõik elasid nii kaasa, kogu aeg tõusid püsti, karjusid ja vehkisid kätega. Ma istusin vaikselt ja vaatasin neid. Ja siis nüüd see reede, mis just oli, käisime ka väljas ja täitsa tore oli. Ainult see oli, et kui gringa ennast üles lõi, siis kohe tänaval kõik vilistasid ja karjusid asju ja lõpuks mul tuli tahtmine igal järgmisel nägu täis sõimata, aga ma ei oska hispaania keeles ja eesti omast ja isegi inglise omast nad aru ei saa.

Laupäeval-pühapäeval käisin perega Quitos (pealinn), sest seal on neil korter, kus siis preagu Pricilla elab, sest õpib Quitos ülikoolis. Sellest nädalast hakkasid tal jälle tunnid, seega läksime korterit koristama ja käisime ka PÄRIS kaubanduskeskuses. Ma ostsin ainult koti kooli jaoks, sest selle kuu raha on kõik kulunud koolivormi peale. Kui mõni kuu rohkem raha alles on, siis lähen uuesti sinna.

Tundides koolis ma muidu ikka veel ei saa eriti aru, seal on liiga spetsiifilised sõnad kasutusel. Ainukesed asjad, millest aru saan on matemaatika ja füüsika-keemia (füüsika-keemia on üks ja sama tund ja selle õpetaja on sama, mis matemaatika omagi). Klassikaaslastega saan küll juba suhelda. On küll üks poiss, kes vist arvab, et ma olen päris loll ja räägib minuga nii aeglaselt. Aga eks ta ole..

Siin on kõik tegelikult juba natuke väsitav, kuidas kõik tahavad rääkida ja ma isegi ei tea, kes nad on ja nüüd tunnen, kuidas vaikselt hakkabki tulema see väsimus ja koduigatsus.. Kõik on siin nii ülevoolavad ja energilised kogu aeg lihtsalt. Eriti tunnen seda kurbust, kui vaatan/kuulan/kannan oma sõprade kingitud lahkumiskinke või loen pere saadetud meile. Aga veel pole väga hull, loodetavasti varsti läheb üle ka.

Vahepeal oli veel tugiisikuga kokkusaamine, kus kõik Ibarra inimesed pidid rääkima, kuidas neile peres meeldib ja kuidas koolis on ja kas keelega ikka saadakse hakkama. Aga seal oli nii mõnus ja vaba õhkkond, et nagu oleks niisama sõbrad kokku saanud ja rääkinud. See on see, kuidas YFU oma asju ajab, mulle igal juhul meeldib.

Hmmh, tuli vist isegi normaalse pikkusega postitus, kui vähegi viitsin, eks siis kirjutan veel ja panen rohkem pilte, sest ma enda arust tõmbasin nad arvutisse, aga neid pole, ma nii osav ikka tehnikaga..

2. september ehk ilusat kooli algust!

Täna siis oligi esimene päev koolis.

Minul muidugi polnud õiget esmaspäeva koolivormi veel, sest õmblemine võtab aega ja siinne suhtumine on ikka mańana (n peaks olema teistsuguse katusega, aga muidu sõna tähendab homme). Seega läksin kooli tavaliste päevade koolivormiga (selleks siis teksad, koolipluus, kampsun ja mustad ballerinad, mida siin nimetatakse kaltsunukukingadeks). Muidugi olin mina jälle ainsana õigel ajal valmis hommikul, ema pidin ootama 15 minutit, pärast õdesid veel 10. Sellega jäime ka oma bussist maha, seega võtsime takso, mis nagunii maksis sama palju, kui buss. (Takso ükskõik, kuhu linnas maksab 1 usd, buss ühele inimesele maksab 25 senti, kui on neli inimest, teeb sama välja ju).

Kooli jõudsime ikkagi enne kaheksat (tänase erilise päeva puhul hakkas kool tund aega hiljem, kui tavaliselt). Natuke peale kaheksat toimus kooliõuel rivistus ja õdede abiga leidsin ka mina enda rivi üles. Kusjuures ma polnudki oma klassis ainus tavalise vormiga isik. Rivistusel lauldi Ecuadori ja pärast kooli hümni. Siis pidime oma naabrit kallistama ja põsemusi tegema. Selle naabriga saime enne isegi natuke sõbraks, nii et see polnudki nii awkward. Pärast läksime koos klassi ka ja ta pani minu enda taha istuma. Ja siis tund aega meie õpetaja rääkis meile kooli vajalikkusest ja näitas mingit powerpointi esitlust, mida ta ei osanud suureks teha ja siis kui ta seda teha üritas, rikkus ühe slaidi ära. Siin on õpetajad ilmselgelt veel osavamad kui Eestis. Järgmised tund aega mängisime sellist kohutavalt põnevat mängu, kus üks ütleb oma nime ja mis talle meeldib, siis järgmine ütleb selle eelmise isiku kohta pluss enda kohta ja igaüks ütleb kõigi endast eelnevate kohta ja enda kohta. Üle pooltest ütles, et neile meeldib muusikat kuulata. Minul muidugi oli raskusi nimedest aru saamisega ja veel rohkem raskusi nende meelde jätmisega, seega mul läks kõik sassi, aga kedagi eriti ei huvitanud ka, nii et kokkuvõttes läks ikkagi hästi.

Pärast kooli kutsus minu uus sõber Daniela mind siis kuhugi, mille nimest ma aru ei saanud ja kuhu me lõpuks ei jõudnudki. Aga linna peal jalutada jõudsime küll veel mingi temaa sõbraga ja isegi sõime jäätist. Megahea muide, sest siin tehakse neid jäätisi värsketest puuviljadest ja need kõik on muidugi minu jaoks mingid imelike nimedega täiesti tundmatud asjad. Aga väga maitsev, nii et mulle sobib.

Ja mingi hetk me otsisime mulle takso ja siis ma jõudsingi jäle koju, kus ema küsis ikka, kuidas uued sõbrad on ja mis me tegime. Ja siis me sõime ja läksime magama ja siis ärkasin mina üles ja tulin blogi kirjutama, sest kell oli seda alustades alles pool kuus.

Mida vaheajal tehakse

Olen jälle netti jõudnud ja eks siis tuleb ju uus postitus ka teha.

Seega…vahepeal olen jõudnud käia väljas Celene (noorem mu õdedest) ja tema sõpradega. Enamasti oleme käinud mingi poisi kodus suure kambaga filme vaatamas, mis on hispaania keeles (peale loetud) ja ma ei saa neist eriti aru. Oleme mingi kambaga jõudnud käia ka uuesti Otavalos, aga seekord käisime linnas vähe ringi. Ostsime ainult poest süüa ja käisime siis Otavalo lähedal Cascada de Peguchet vaatamas. See kosk oli megailus. Alguses jalutasime kose all, siis ronisime selle kõrvalt üles ja nägime, et seal on veel üks väiksem kosk enne seda suurt. Kahe kose vahel oli natuke vett ja me ronisime sinna vette nagu kõik teisedki, kes seal olid. Enamik olid turistid kusjuures. See kahe kose vaheline vesi oli kaljude vahel ja see oli väga ilus. Kuna väiksem kosk oli piisavalt madal, siis sai selle all käia. Mina ei julgenud, aga tegin neist pilti, kes läksid. Pärast koske jalutasime veel sealses looduses ringi ja tegime pikniku. Siin süüakse muide kogu aeg tuunikala ja kartulikrõpse süüakse nii, et pigistatakse pakki hunnik sidrunimahla nii, et krõpsud on pooleldi läbivettinud ja minule ei meeldi. Aga eks igaühel oma maitse. Kui õhtul koju tahtsime, tuli meil pool tundi ülipikas järjekorras seista, et bussi peale saada. Ja bussis pidime istuma väga kokkupressitult, sest siinne komme näeb ette, et 40 inimesele mõeldud bussi peab mahtuma vähemalt 50-60 inimest.

Sellel tüübil seal keskel õnnestus muidugi vette kukkuda ja põlv katki tõmmata.

Ma ei tea, miks see pilt viltu on, arvutis on õiget pidi, aga blogis valesti..

Celene ja mingi tema sõber, kelle nime ma kahjuks ei mäleta.

Kõik, kes see päev kaasas olid, peale ühe tüdruku, kes ka pilti tegi. (Ja mõistagi peale minu)

See pilt ka valet pidi, keerake arvutit, et aru saada, vabandan.

Mina-Celene-see sõber, kelle nime ma ei mäleta

Vahepeal oli mul natuke probleeme kooliga, kui see polnud isegi veel alanud. Kui läksime host-emaga koolivormi vaatama, siis tuli välja, et see on päris kallis. Tema kohe selle peale arvas, et ma peaksin teise kooli minema, kus on vorm odavam. Ta helistas ka kohe minu tugiisikule. Mina muidugi ei saanud hästi aru, mis toimub, aga ta muudkui kinnitas, et see on ka hea kool ja nii ma siis ei öelnud midagi. Aga kui ma jälle õhtul sõpradega kokku sain ja neile üritasin seletada, mis toimub, siis nemad arvasid, et see uus kool küll pole pooltki nii hea, kui Bilingue (see algne). Siis ma rääkisin host-vanematele, et tahaks ikka Bilinguesse minna ja nemad arvasid, et mu pärisvanemad peaksid helistama tugiisikule. Nii ka tehti ja saadi kokkuleppele, et ma ikka lähen Bilinguesse. Aga ma olin juba jõudnud närvi minna ja siis läks juba väga kiireks selle koolivormiga, täna oli juba esimene päev. Eelmine nädal ostsime riide seeliku ja pluusi jaoks, need lasime mulle õmmelda, sest ma olen liiga pikk, et osta neid poest. Minu arust tuleb kusjuures niiviisi isegi odavam. Aga koolipintsaku sain host-ema käest, kellel on mingi eelmise vahetusõpilase oma alles.

Mingi päev pesime maja ees vaipu ja ka Zeusi. See oli jube nunnu ja ma avastasin, et ta polegi paks, kuigi oma pika karva tõttu tundub. Ja kõik peres kutsuvad teda kogu aeg paksuks.. 

Ja mis ma veel olen teinud: natuke trenni koos emaga, ikka väljas käinud, ühe korra vedasid õde ja ema mind mingile missale, mis toimus kellegi kodus ja seal oli eriti vähe rahvast ja mulle nad olid enne ainult öelnud, et lähme rosariole. Kust ma pidin teadma, et see on selline asi? Ma jäin seal mitu korda peaaegu magama ja vahepeal lõhnasid seal mingid lilled nagu üks india toit. Siis mul tuli mega india toidu isu peale ja ülejäänud missa aja ma mõtlesingi sellest. Ja veel olen ma jõudnud kodus ennast riisist ja kanast ning mitmest kilost mandariinidest ogaraks süüa. Ja kool algas ka, aga teen sellest vist eraldi postituse.