Mida vaheajal tehakse

Olen jälle netti jõudnud ja eks siis tuleb ju uus postitus ka teha.

Seega…vahepeal olen jõudnud käia väljas Celene (noorem mu õdedest) ja tema sõpradega. Enamasti oleme käinud mingi poisi kodus suure kambaga filme vaatamas, mis on hispaania keeles (peale loetud) ja ma ei saa neist eriti aru. Oleme mingi kambaga jõudnud käia ka uuesti Otavalos, aga seekord käisime linnas vähe ringi. Ostsime ainult poest süüa ja käisime siis Otavalo lähedal Cascada de Peguchet vaatamas. See kosk oli megailus. Alguses jalutasime kose all, siis ronisime selle kõrvalt üles ja nägime, et seal on veel üks väiksem kosk enne seda suurt. Kahe kose vahel oli natuke vett ja me ronisime sinna vette nagu kõik teisedki, kes seal olid. Enamik olid turistid kusjuures. See kahe kose vaheline vesi oli kaljude vahel ja see oli väga ilus. Kuna väiksem kosk oli piisavalt madal, siis sai selle all käia. Mina ei julgenud, aga tegin neist pilti, kes läksid. Pärast koske jalutasime veel sealses looduses ringi ja tegime pikniku. Siin süüakse muide kogu aeg tuunikala ja kartulikrõpse süüakse nii, et pigistatakse pakki hunnik sidrunimahla nii, et krõpsud on pooleldi läbivettinud ja minule ei meeldi. Aga eks igaühel oma maitse. Kui õhtul koju tahtsime, tuli meil pool tundi ülipikas järjekorras seista, et bussi peale saada. Ja bussis pidime istuma väga kokkupressitult, sest siinne komme näeb ette, et 40 inimesele mõeldud bussi peab mahtuma vähemalt 50-60 inimest.

Sellel tüübil seal keskel õnnestus muidugi vette kukkuda ja põlv katki tõmmata.

Ma ei tea, miks see pilt viltu on, arvutis on õiget pidi, aga blogis valesti..

Celene ja mingi tema sõber, kelle nime ma kahjuks ei mäleta.

Kõik, kes see päev kaasas olid, peale ühe tüdruku, kes ka pilti tegi. (Ja mõistagi peale minu)

See pilt ka valet pidi, keerake arvutit, et aru saada, vabandan.

Mina-Celene-see sõber, kelle nime ma ei mäleta

Vahepeal oli mul natuke probleeme kooliga, kui see polnud isegi veel alanud. Kui läksime host-emaga koolivormi vaatama, siis tuli välja, et see on päris kallis. Tema kohe selle peale arvas, et ma peaksin teise kooli minema, kus on vorm odavam. Ta helistas ka kohe minu tugiisikule. Mina muidugi ei saanud hästi aru, mis toimub, aga ta muudkui kinnitas, et see on ka hea kool ja nii ma siis ei öelnud midagi. Aga kui ma jälle õhtul sõpradega kokku sain ja neile üritasin seletada, mis toimub, siis nemad arvasid, et see uus kool küll pole pooltki nii hea, kui Bilingue (see algne). Siis ma rääkisin host-vanematele, et tahaks ikka Bilinguesse minna ja nemad arvasid, et mu pärisvanemad peaksid helistama tugiisikule. Nii ka tehti ja saadi kokkuleppele, et ma ikka lähen Bilinguesse. Aga ma olin juba jõudnud närvi minna ja siis läks juba väga kiireks selle koolivormiga, täna oli juba esimene päev. Eelmine nädal ostsime riide seeliku ja pluusi jaoks, need lasime mulle õmmelda, sest ma olen liiga pikk, et osta neid poest. Minu arust tuleb kusjuures niiviisi isegi odavam. Aga koolipintsaku sain host-ema käest, kellel on mingi eelmise vahetusõpilase oma alles.

Mingi päev pesime maja ees vaipu ja ka Zeusi. See oli jube nunnu ja ma avastasin, et ta polegi paks, kuigi oma pika karva tõttu tundub. Ja kõik peres kutsuvad teda kogu aeg paksuks.. 

Ja mis ma veel olen teinud: natuke trenni koos emaga, ikka väljas käinud, ühe korra vedasid õde ja ema mind mingile missale, mis toimus kellegi kodus ja seal oli eriti vähe rahvast ja mulle nad olid enne ainult öelnud, et lähme rosariole. Kust ma pidin teadma, et see on selline asi? Ma jäin seal mitu korda peaaegu magama ja vahepeal lõhnasid seal mingid lilled nagu üks india toit. Siis mul tuli mega india toidu isu peale ja ülejäänud missa aja ma mõtlesingi sellest. Ja veel olen ma jõudnud kodus ennast riisist ja kanast ning mitmest kilost mandariinidest ogaraks süüa. Ja kool algas ka, aga teen sellest vist eraldi postituse.