Aeg läheb tõesti vahetusaastal kiiresti. Seega pole ammu jõudnud kirjutada ja seetõttu tuleb tõenäoliselt pikk postitus ka.
Et siis..mu hispaania keel on seoses koolis käimisega kõvasti arenenud ja saan palju rohkem aru. Nii ma saan teistega rohkem suhelda ka ja seega on juba sõbradki ja puha. Mingi reede õhtul käisime näiteks siis Ecuador-Colombia jalkamängu vaatamas mingis pubis. Mul oli kole lõbus, sest teised kõik elasid nii kaasa, kogu aeg tõusid püsti, karjusid ja vehkisid kätega. Ma istusin vaikselt ja vaatasin neid. Ja siis nüüd see reede, mis just oli, käisime ka väljas ja täitsa tore oli. Ainult see oli, et kui gringa ennast üles lõi, siis kohe tänaval kõik vilistasid ja karjusid asju ja lõpuks mul tuli tahtmine igal järgmisel nägu täis sõimata, aga ma ei oska hispaania keeles ja eesti omast ja isegi inglise omast nad aru ei saa.
Laupäeval-pühapäeval käisin perega Quitos (pealinn), sest seal on neil korter, kus siis preagu Pricilla elab, sest õpib Quitos ülikoolis. Sellest nädalast hakkasid tal jälle tunnid, seega läksime korterit koristama ja käisime ka PÄRIS kaubanduskeskuses. Ma ostsin ainult koti kooli jaoks, sest selle kuu raha on kõik kulunud koolivormi peale. Kui mõni kuu rohkem raha alles on, siis lähen uuesti sinna.
Tundides koolis ma muidu ikka veel ei saa eriti aru, seal on liiga spetsiifilised sõnad kasutusel. Ainukesed asjad, millest aru saan on matemaatika ja füüsika-keemia (füüsika-keemia on üks ja sama tund ja selle õpetaja on sama, mis matemaatika omagi). Klassikaaslastega saan küll juba suhelda. On küll üks poiss, kes vist arvab, et ma olen päris loll ja räägib minuga nii aeglaselt. Aga eks ta ole..
Siin on kõik tegelikult juba natuke väsitav, kuidas kõik tahavad rääkida ja ma isegi ei tea, kes nad on ja nüüd tunnen, kuidas vaikselt hakkabki tulema see väsimus ja koduigatsus.. Kõik on siin nii ülevoolavad ja energilised kogu aeg lihtsalt. Eriti tunnen seda kurbust, kui vaatan/kuulan/kannan oma sõprade kingitud lahkumiskinke või loen pere saadetud meile. Aga veel pole väga hull, loodetavasti varsti läheb üle ka.
Vahepeal oli veel tugiisikuga kokkusaamine, kus kõik Ibarra inimesed pidid rääkima, kuidas neile peres meeldib ja kuidas koolis on ja kas keelega ikka saadakse hakkama. Aga seal oli nii mõnus ja vaba õhkkond, et nagu oleks niisama sõbrad kokku saanud ja rääkinud. See on see, kuidas YFU oma asju ajab, mulle igal juhul meeldib.
Hmmh, tuli vist isegi normaalse pikkusega postitus, kui vähegi viitsin, eks siis kirjutan veel ja panen rohkem pilte, sest ma enda arust tõmbasin nad arvutisse, aga neid pole, ma nii osav ikka tehnikaga..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar