Igatahes, reede hommikul kell viis pidi olema kooli juures. Saime siis seal oodata umbes kolmveerand tundi õpetajat. Kusjuures õpilased olid täpsed. Ma olin eelmine õhtu läinud Danii juurde ööseks, et hommikul koos kooli saada, sest minu peres autot pole ja bussid-taksod nii vara ei käi. Siis sõitsime tellitud bussiga põhjapoole. Kusagile veel kõrgemale mägedesse sõitsime, nii et seal oli päris külm, umbes 12-13 kraadi. Olime umbes 3800 meetri kõrgusel ja kusjuures minul ei andnudki see kõrgus tunda, aga nii mõnelgi ibarralasel oli päris halb olla.
Aga ühesõnaga jõudsime kohale ja siis tuli välja, et peame oma poolteist tundi kõndima mööda metsarada, mis viis kogu aeg mööda ülimudast teed üles ja alla. Ja me pidime oma kohvreid seal tassima. Enne oli õpetaja koolis lugenud pika nimekirja asjadest, mis kõik tuleb kindlasti kaasa võtta ja mina veel ei võtnud kõiki asju, aga ikkagi pidin minema suure kohvriga sinna. Umbes pool klassi oli kohvritega tulnud ja siis pidime neid tassima mööda seda rada. See oli ikka päris hull katsumus. Aga lõpuks jõudsime kohale.
Seal saime siis kohapeal süüa ja pärast seda jagati meid tubadesse. Seal olid üheinimese voodid, kuhu meid pandi kahekaupa magama. Öösel oli kitsas. Pärast me siis sõime hommikust ja läksime metsa matkale. Viis tundi kõmpisime metsas mägedest üles ja alla. Taaskord küllaltki raske, sest teed olid ikka väga porised ja jalad (õnneks olime kummikutega) vajusid poole sääreni mudasse. Metsas räägiti ka erinevatest taimedest ja nende kasutamisest jne.
Kui tagasi jõudsime, läksime sööma. Toiduks oli mingi küllaltki vastik supp ja praad. Aga õpetaja tõstis igale lapsele terve hunniku suppi (palju rohkem, kui see, mis ma tavaliselt söön, kui on ainult supp) ja käskis ära süüa ja enne ei andnud praadi, kui supp otsas oli. Ja kui mõni tüdruk oma supi lasi mõnel näljasel poisil ära süüa, siis õpetaja tõstis tüdrukule suppi juurde. Mina aga ütlesin otse, et kui mulle kohe praadi ei anta, siis ma ei söö üldse. Lõpuks õnnestus mul ühe sealse kokatädiga salaja teha nii, et ta smuugeldas mulle praadi nii, et õpetaja ei näinud. Seega ma söömata ei jäänud.
Pärast tuli meil teha gruppides mitmeleheküljeline kokkuvõte sellest, mida metsas nägime ja mis räägiti. Ja siis, kui kõik grupid olid ära viinud õpetajale ja ta oli asjad üle vaadanud, siis tuli kõigil sama asi uuest teha, sest halvasti oli tehtud õpetaja arvates. Seda tegime õhtuni. Siis sai jälle süüa, seekord ilma supita. Pärast saime käia duši all. Dušše oli neljakümne peale kaks. Sooja vett polnud. Õpetaja käskis osadel poistel üldse jões pesemas käia, kus vesi muide veel külmem oli. Pärast öeldi, et me pangu pidžaamad selga. Et korraks õpetaja veel räägime meile natuke kohalikest taimedest-loomadest ja siis lähme magama. See loeng hakkas siis kell kümme ja muidugi ei toimunud see seal soojas majas, kus muidu elasime, vaid hoopis 20 minuti jalutuskäigu kaugusel mingis teises majas, kus kütet ei olnud. Ega seda õpetaja meile ju ei maininud. Ja see kestis ka muidugi kolm tundi. Seega kõik olid lõpuks nii väsinud ja nii ära külmanud. Ja loengu lõpus pidime tegema loengu kohta kaheleheküljelise kokkuvõtte, ilma selleta minema ei lastud sealt majast. Mina muidugi lihtsalt jalutasin minema ja ütlesin õpetajale otse, et pangu mulle kas või kümme nulli (kõige halvem hinne siin). Mina rohkem ei külmeta ja ega ma nagunii poleks osanud nii pikalt midagi kirjutada.
Nojah, magama saimegi siis umbes kell pool kaks ja hommikul pidime ärkama kell viis. Ja kui me üritasime õpetajale seletada, et kui me nii palju kõndimas käime ja nii palju tööd teeme kogu aeg, siis meil on natuke rohkem vaja magada, aga ei. Järgmine hommik käisime uuesti jalutamas ja siis käskis õpetaja meil uuesti teha kokkuvõte eelmise õhtu loengu kohta. Ja umbes pooles pidid seda veelkord uuesti tegema pärast. Aga meie, kes me olime kohvritega, meid lasti varem lahti, et me hakkaks siis vihma käes tagasi suure tee poole liikuma, et me liiga kaua ei venitaks. Ja siis lõpuks jõudsime suurele teele ja varsti jõudsid teised oma väiksemate kottidega ka. Siis tuli buss ja saime lõpuks tagasiteele. Ibarrasse jõudsime kell seitse õhtul, kuigi õpetaja ütles vanematele, et jõuame kell viis. Aga lõpuks sai koju ja magama.
Ütleme nii, et see reis oli ikka üks jube asi küll. Ja seal oli kogu aeg hirmus külm olla. Ja niiske ja vihmane ja asjad olid pidevalt märjad, mistõttu oli veel külmem.
Mul oli ülimalt hea meel, kui see läbi sai. Aga vähemalt tegin metsas natuke pilte.
Põnev maapind
See taim oli mingi huvitav asi, mida karud sööma pidid
Vivii ja Danii
Ma ei mõista ikka, miks need pildi ennast ise ümber keeravad siin blogis
Kõigil kollased vihmakeebid
Vivii ja mina
Mingi orhidee vahepealne olek
Gabriel
Ussi pildistamas
Punased lilled, üks väheseid lilli, mis seal leidus
Mingite rippuvate taimede otsas sai kõõluda
Ja kui ma lõpuks jälle koju jõudsin, siis oli küll päris hea meel voodisse sooja ning puhkama saada.
