Täna siis oligi esimene päev koolis.
Minul muidugi polnud õiget esmaspäeva koolivormi veel, sest õmblemine võtab aega ja siinne suhtumine on ikka mańana (n peaks olema teistsuguse katusega, aga muidu sõna tähendab homme). Seega läksin kooli tavaliste päevade koolivormiga (selleks siis teksad, koolipluus, kampsun ja mustad ballerinad, mida siin nimetatakse kaltsunukukingadeks). Muidugi olin mina jälle ainsana õigel ajal valmis hommikul, ema pidin ootama 15 minutit, pärast õdesid veel 10. Sellega jäime ka oma bussist maha, seega võtsime takso, mis nagunii maksis sama palju, kui buss. (Takso ükskõik, kuhu linnas maksab 1 usd, buss ühele inimesele maksab 25 senti, kui on neli inimest, teeb sama välja ju).
Kooli jõudsime ikkagi enne kaheksat (tänase erilise päeva puhul hakkas kool tund aega hiljem, kui tavaliselt). Natuke peale kaheksat toimus kooliõuel rivistus ja õdede abiga leidsin ka mina enda rivi üles. Kusjuures ma polnudki oma klassis ainus tavalise vormiga isik. Rivistusel lauldi Ecuadori ja pärast kooli hümni. Siis pidime oma naabrit kallistama ja põsemusi tegema. Selle naabriga saime enne isegi natuke sõbraks, nii et see polnudki nii awkward. Pärast läksime koos klassi ka ja ta pani minu enda taha istuma. Ja siis tund aega meie õpetaja rääkis meile kooli vajalikkusest ja näitas mingit powerpointi esitlust, mida ta ei osanud suureks teha ja siis kui ta seda teha üritas, rikkus ühe slaidi ära. Siin on õpetajad ilmselgelt veel osavamad kui Eestis. Järgmised tund aega mängisime sellist kohutavalt põnevat mängu, kus üks ütleb oma nime ja mis talle meeldib, siis järgmine ütleb selle eelmise isiku kohta pluss enda kohta ja igaüks ütleb kõigi endast eelnevate kohta ja enda kohta. Üle pooltest ütles, et neile meeldib muusikat kuulata. Minul muidugi oli raskusi nimedest aru saamisega ja veel rohkem raskusi nende meelde jätmisega, seega mul läks kõik sassi, aga kedagi eriti ei huvitanud ka, nii et kokkuvõttes läks ikkagi hästi.
Pärast kooli kutsus minu uus sõber Daniela mind siis kuhugi, mille nimest ma aru ei saanud ja kuhu me lõpuks ei jõudnudki. Aga linna peal jalutada jõudsime küll veel mingi temaa sõbraga ja isegi sõime jäätist. Megahea muide, sest siin tehakse neid jäätisi värsketest puuviljadest ja need kõik on muidugi minu jaoks mingid imelike nimedega täiesti tundmatud asjad. Aga väga maitsev, nii et mulle sobib.
Ja mingi hetk me otsisime mulle takso ja siis ma jõudsingi jäle koju, kus ema küsis ikka, kuidas uued sõbrad on ja mis me tegime. Ja siis me sõime ja läksime magama ja siis ärkasin mina üles ja tulin blogi kirjutama, sest kell oli seda alustades alles pool kuus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar