Täna olen kurb

Täna (tegelt pigem täna öösel ja homme) olen natuke kurb.

Tuli järsku peale koduigatsus. Seda võib-olla seepärast, et vaatasin palju kurbi filme. Aga võib ka olla, et sellepärast, et paljudel eesti sõpradel on 31. (ma ei teagi, kas panna siis, et täna või panna, et homme, sest minu jaoks on 31. homme, eestlaste jaoks juba täna) sünnipäev ja siis seetõttu on juba facebooki ilmunud palju pilte ja minijutukesi. See lihtsalt paneb mõtlema, et kõik need mälestused seal piltidel, mina jäin neist ilma. Ja siis ma olen nagu mõnes mõttes kade kõigi eestlaste peale, kes saavad seal olla ja koos tähistada neid sünnipäevi ja muidugi ka aastavahetust. Mul tõenäoliselt ei lubata isegi sõpradega välja minna 31. õhtul. Mu hostvanemad on liiga kaitsvad ja neil on hirm. Ega mu parimat sõbrannat ka ei lubata. Muidu läheksin temaga koos.. Seega mul on veel rohkem aega üksi passida ja eestlasi kadestada sellel hetke.

Ma tean, et ma tegelikult vist ei peaks siia seda kirjutama. Eks YFU ju ei taha, et ma peret ja sõpru muretsema paneks. Ja et ma ei hirmutaks tulevasi vahetusõpilasi, kes võivad juhtuda seda nägema. Aga ma arvan, et tegelikult pole mõtet ilustada. Ja pealegi, mul on siiamaani nii vähe muresid olnud, et pole ka hullu. Nagunii keegi ei saagi oodata, et mul 24/7 oleks kõik super. Ilmselt kõik nagunii teaks, et mingi hetk on ikka rasked ajad. Ja tegelt ma nagunii arvan, et see läheb ühe-kahe päevaga üle, eriti kui mul jälle kool hakkab ja päevad rohkem sisustatud on. Naljakas, aga siin keegi vaheajal ei käi väljas, ainult  puhatakse kodus ja magatakse veel rohkem kui tavaliselt.

Oijah, sain nüüd siis kirja pandud mõned emotsioonid. Need ilmselt küll hetkelised, aga siiski on hea tunne need välja saada.

Lihtsalt mainin siis, et ärge keegi muretsega ja isegi kaasa ei pea tundma. Tegelikult on mul siin ikkagi hea elu ;)