Nädal aega veel...

Ma nii ootan juba minekut, kuigi megalt tuleb närv ka sisse.
Lõpuks saime perega ühendust, aga mitte meili teel, vaid nad otsisid mu facebookist üles. Algul otsisin neid ise ka, aga ei leidnud. Tuleb välja, et neil ei ole eraldi kasutajaid, vaid üks pere oma. Igal juhul saatsid nad mulle siis lühikese kirja seal hispaania keeles, ma ei saanud sellest eriti aru, isegi google translate jättis suht segaseks. Aga siiski kirjutasin (samuti google translate abil) neile vastu hispaania keeles, nüüd nad võiksid mulle jälle vastata. Tahan juba nendega suhelda ja rohkem neist teada saada.
Muidu olen vahepeal juba palju asju jõudnud ära teha. Näiteks tegime krediitkaardi, millega saan seal raha välja võtta iga kuu alguses, leidsime lõpuks läpaka, mis oleks piisavalt vana, et ma julgeksin seda kaasa võtta (saan tädi hullult vana endale :))  ja siis olen veel palju-palju kinke neile ostnud. Neid kinke sai hullult palju ja osa on veel ka ostmata. Mul saab vist pool kohvrit nendest asjadest täis :D
Aga viisat pole ma veel saanud, sest saatkonnas on neil hullult kiire ja meie asju pole veel ette võetud. See on üsna halb, sest siis saab viisa nii viimasel hetkel valmis, et ma võib-olla ei jõua ESTA luba teha. See on luba USAst läbi lendamiseks ja selle jaoks on vaja passi, mis on mul Stockholmis praegu... Ja kui ma ei saa oma asju tehtud, siis võidakse mu lend isegi kaks nädalat edasi lükata ja seda ma kohe kindlasti ei tahaks.
Nüüd hakkavad mul varsti kohe toimuma juba kõik ärasaatmispeod, kui ma ainult viitsiksin ükskord ära korraldada need :D Aga jah, see viimane nädal Eestis tuleb megakiire ja tegevusi täis topitud ja hull. Niiet ma olen tõenäoliselt Ecuadori jõudes maruväsinud. 
Aga põhiline on siiski sinna kohale jõuda ja seda selle õige lennuga.
Eks ma siis jälle ootan vastust oma perelt ja ootan ka oma passi. Eks näis, mis saab...