Jõulud tulemas

Kohe otsa veel üks postitus, ainult et nüüd palju lühem. Lihtsalt räägin siis, mis pärast reisi juhtus.

Ühesõnaga siis jõudsin koju tagasi ja esimese asjana jäin kohe haigeks. Mul oli juba bussis tagasi Ibarrasse sõites halb olla. Järgmine päev oli palavik ja magasin vist umbes 20 tundi selle ööpäeva jooksul. Mul on kuri kahtlus, et haigus tuli sellet, kui üks sõber mu basseini lükkas üks õhtu ja mina ei leidnud seda toakaaslast üles, kelle käes võti oli. Ehk siis käisin terve öö märgade riietega ringi. Ja terve järgneva nädala olingi siis haige. Nädalavahetusel, kui oli juba parem olla, mõtlesin arvutisse minna, aga see ei läinud tööle. Arvuti oli katki ja kõik arvasid juba, et kuumenes üle ja nüüd ongi läbi ja pean uue ostma. Aga õnneks sai sõbranna isa korda selle umbes nädalaga. See päev, kui ta korda sai lõpuks selle ja mu sõbranna seda mulle koolis teatas, siis ma küll hüppasin rõõmust ja kallistasin ja musitasin kõiki ja kuulutasin, et mul nüüd arvuti korras. See oli üks õnnelikemaid päevi siin olles.

Peale seda ongi juba olnud tegemist jõuludeks valmistumisega. Emaga panime üks päev jõulukuuse üles ja tegime selle kuulsa stseeni piiblist, kus Jeesus sündis (ma ei tea, kuidas seda nimetatakse). Ja siis oleme veel mingeid kalleid jõuluküpsiseid söönud, mis on nagu need tavalised muumikujulised küpsised, mis meil on (kunagi vähemalt olid), ainult et siis teise kujuga siin. Ja koolis tegime ka sõpradega klassi panemiseks jõulupuu ja järgmine nädal peab igaüks kellelegi kingi tegema. Ma sain ühe klassivenna, kellele on lootusetu midagi leida. Aga eks ma veel üritan. Järgnev nädal tuleb üldse üks kinkide otsimise nädal. Saab raske olema, mul pole ideid.. Aga ma loodan lihtsalt, et kui hästi palju komme ja šokolaadi viin, siis nad on ka rahul. Ja muidu klassiga teeme ka jõulueelset heategevust, kus kogume riisi ja suhkrut ja muud sarnast, et annetada vaestele lastele ja teema ka nendele lastele jõulupakke riieteja kommide ja mänguasjadega. Muidu koolis räägiti vahepeal ka, et teeme ekskursiooni. Algul öeldi, et on see neljapäev ja reede ehk siis eile ja täna. Siis taheti teha see ühepäevaseks, sest koolist ei lubata rohkem puududa. Ja lõpuks jäeti üldse ära ja lubati, et lähme samale ekskursioonile hoopis jaanuaris. Ja kuna mina olin juba (koos paljude teistega) raha ära maksnud, siis ma ka ootan, et me tõepoolset lähme sinna ekskursioonile, sest muidu ma saan pahaseks

Aga ega siis midagi, ootan oma jõule, mis tulevad natuke kurvad, sest ikka pole erilist jõulutunnet. Kuidas saakski olla, kui õues on soe ja valge ja puudub lumi ja kogu aeg mangosid mugime, mitte mandariine (siin on praegu mangode hooaeg ja kui ma maksan 25 senti mango eest, siis hostema imestab, miks ma nii kalleid ostan). Ehk siis ma igatsen külma ja lund ja pimedust ja talveriideid, aga ehk jõuluõhtul ikka natuke tuleb jõulutunnet ka. Loota ju võib...

Džunglit avastamas läbi hotelliakende

Kõigepealt pean rääkima sellest, kuidas ma novembris, umbes kuu aega tagasi käisin YFUga džunglireisil. Mina jäin küll iseenesest üsna rahule, sest meil oli lõbus, aga käisime kuidagi vähe hotellist väljas loodust uurimas. Natuke pikemalt siis reisist:

Esimene päev oli selline, et pidime kõik siin Ibarras ikkagi kooli minema ja peale seda kell neli bussijaamas olema. Minul oli õnnestunud kõik ostud ja tegemised jätta sellele samale päevale muidugi, nii et ma siis peale kooli tormasin ringi ja võtsin raha välja ja ostsin viimaseid hädavajalikke asju. Siis kell pool neli jõudsin koju ja leidsin kuidagi veel aega duši all käia ja süüa ja asju pakkida. Bussijaama ma ikkagi ei jõudnud viimasena, pidime teiste võpidega veel Lilyt ja oma tugiisikut ootama. Siis läksime kõik võpid koos bussi peale ja sõitsime Quitosse, terve tee sai mõnusalt juttu rääkida ka. Quitos veetsime siis esimese öö ja see möödus üsna rahulikult, käisime mingis bubis, kus saksa kutid isegi avastasid, et müüdi saksa õlut, aga ega keegi ostma ei hakanud ja pealegi nad väitsin, et seal müüdi ainult mingit halvemat marki. Hommikul siis ärkasime hullult vara ja sõitsime kohe džungli poole.

Sõit kestis vist ligi 5-6 tundi, ega ma päris kindel pole, sest vahepeal olid kõik need peatused ja bussis magamised jne. Kui kohale jõudsime, siis oli ikka väga palav. Quitos oli ju külm olnud kõrguse tõttu, seega olid kõik teksadee ja tossude ja jopede-pusadega. Seal siis koorisime endilt riideid vähemaks ja istusime kohvritega kanuudesse ja sõitsime mööda jõge hotelli. Hotell oli nii ilus ja suur ja ei meenutanud midagi sellist, millest klassikaaslased olid rääkinud enne reisi. Ühe sõnaga meid siis jaotati mingi nimekirja järgi tubadesse ja ma sattusin kahe saksa tüdruku ja ühe soomlasega samasse. Ja siis esimese asjan läksid kõik basseini. Ja seal veetsime terve pärastlõuna. Hiljem läksime sööma, muide iga söögikord oli megauhke buffeelaud salatite, suppide, praadide, pitsade ja loomulikult uhkete magustoitudega. Seda sööki ma jään küll vist igatsema, sest ma sain süüa muid asju kui riisi ja kana, näiteks pastat bolognese kastmega :D Ja siis õhtul läksime kõik koos ringi jalutama hotelli parkides ja mujal hotelli aladel ja pärast kogunes suur hulk võpe mingite saksa poiste rõdule ja siis läksime ka sõpradega. Niisama rääkisime ja oli tore, ainult magama sai jube hilja.

Ja siis me hommikul ärkasime jälle kole vara ja mul oli palavusest nii siiber juba, mis sest, et ainult üks päev oli seal oldud. Läksime siis rõõmsalt toakaaslastega sööma ja seal siis hakkasid mingid vanemat sorti prantsuse turistid meiega prantsuse ja inglise keele segus õiendama, et rääkisime liiga valjusti ja nemad ei kavatse maksta ja meie peame nende eest maksma seal hotellis. Ja siis hotellitöötajad ütlesid, et kui edaspidi basseini ääres õhtuti räägime, siis ei tohiks probleemi olla, sest sealt ei kosta juttu tubadesse. Pärast ülimaitsvat hommikusööki läksime kanuudega sõitma ja siis tegime giidiga metsas jalutuskäigu. See oli päris tore, meile räägiti igast jutte, kuidas indiaanlased metsas elavad ja metsataimi kasutavad ja saime ka kivipuruga nägusid maalida üksteisel. Pärast tagasi sõitsime hoopis parvedega, kus istudes olid peaaegu nabani vees ja vahepeal otsustasid mõned sõbrad teisi sõpru vette lükata ja siis saime isegi ujuda ja kõik oli väga lõbus. Hotellist me see päev rohkem välja ei läinudki, ainult niipalju, et õhtul korra "linna" peale jalutama. Aga see oli nii väike, et 10 minutiga sai tiir peale tehtud. Ühesõnaga veetsime kokkuvõttes ikkagi jälle õhtu hotellis juttu rääkides, seekord basseini ääres, kus taaskord poisid otsustasid tüdrukuid vette lükata. Ja siis me veel mõtlesime hea nipi välja, kuidas küsida inimestelt kella, et teada saada, kas neil on telefon taskus või ei :) See öö saime veel vähem magada, lihtsalt mainin.

Siis tuli kolmas ja juba viimane päev džunglis. Hommikul oli taaskord raske ärgata, aga siiski saime sööma, kus keegi ei õiendanudki seekord. Pärast siis läksime jälle kanuudesse ja sõitsime taaskord metsa, aga seekord vigastatud loomade hoiupaika (ei tule parem eestikeelne nimi meelde sellele kohale, sest loomaaed see ei olnud). Seal nägime igasuguseid ahve ja madusid ja loomi, kelle nimed mulle meelde ei jäänud. Kõik olid väga armsad ja põnevad ja meile räägiti ka, kuidas näiteks üks anakonda oli seal, sest ta oli varem elanud mingi inimese kodus, aga see polnud teda enam tahtnud, seega andis sinna ja teda loodusesse lasta ei saanud, sest selles piirkonnas anakondasid pole ja seega kui inimesed teda näeksid, satuksid paanikasse ja tapaksid lihtsalt ära. Kui me hotelli jälle tagasi läksime, siis läksime otse päevitusriietega sööma ja seetõttu saime taaskord õiendada. Pärast sööki läksime mingisse liblikamajja, mis algul tundus väga paljulubav, aga tegelikult oli seal ainult paarist erinevast liigist liblikaid, lihtsalt igast liigist hästi palju. Aga ilusad olid nad ikkagi. Õhtul hotellis taaskord rääkisime basseini ääres juttu ning jalutasime hotelli aladel ringi. Korra jõudsime ka hotellist välja ja läksime mingisse karaokebaari, kus olime ainsad inimesed ja siis laulsime seal väga jubedalt ja vahepeal valede sõnadega ja muidugi hästi valjusti. Aga lõbus oli. Ja siis kui hotelli tagasi jõudsime, siis otsustasin ühe soomlase, ühe belglase ja ühe šveitslasega hotelli kööki vargile minna, kuna uks oli lahti ja tuli põles, aga kedagi ei olnud seal. Sõime siis avokaadosid ja juustu ja kana ja pannkooki. Mõnus öine näks :)

Järgmine hommik magasime toakaaslastega natuke sisse (2,5 tundi) ja jäime seetõttu hommikusöögist ilma. Ja pluss me oleksime pidanud eelmisel õhtul kohvrid ära pakkima, aga me ei jõudnud selleni. Seega siis hommikul pakkisime ülikiirelt asju ja kõik pidid meie järele ootama. Aga ma pean ka mainima, et ibarrakad pluss kaks tüdrukut mu toast, kes elavad Riobambas, meie olemegi kõige paremini siia kultuuri sisse sulandunud. Ainult meie rääkisime omavahel hispaania keelt, teised kõik rääkisid inglise keeles. Ja kõik muud asjad ka, näiteks kohalikud sõbrad ja muud kombed nagu hiljaks jäämine. Aga jah, siis hommikul olime kõige viimased ja taaskord reisisime kanuudega mööda jõge ja siis ootas taas ees bussisõit Quitosse. Quitos käisime õhtul korra välja, mina tahtsin oma toakaaslastega minna indiaaniturule, aga kuna me ennast liiga kaua valmis sättisime, siis jõudsime turule täpselt kaks minutit pärast sulgemist. Seal oli veel hunnik inimesi sees, keda võrede vahelt nägime, aga rohkem inimesi enam sisse ei lastud, ainult välja. See öö me põhimõtteliselt vist ei jõudnudki magama. Paar saksa poissi tulid ka meie tuppa ja siis jälle rääkisime peaaegu terve öö. Hommikul jälle sööma ei jõudnud. Ainult pakkisime asjad ja siis läksid kõik bussijaama ja mindigi jälle oma linnadesse tagasi.

Ehk siis olimegi enamuse ajast hotellis, sest isegi kui metsas või liblikamajas käisime, siis ainult natukeseks ajaks ja hiljem olime jälle mitu tundi hotellis ja passisime basseinis või selle ümbruses. Aga kokkuvõttes oli ikkagi tore reis ja sain paari uue inimesega ka sõbraks, kellega enne polnud suhelnud. Seega küll džunglit nii palju ei näinud, aga väga tore puhkus oli ja seal olles oli küll tegelikult selline tunne, nagu oleks jälle Euroopas, kui võtta arvesse toitu, elamist ja inimesi. Oli nagu omamoodi puhkus sellest kohalikust kultuurist. Aga lõpuks oli ka ikkagi tore jälle koju jõuda.

Ma jääksin ootama ka uut reisi, aga otsustasin mitte minna, sest nii paljud juba ütlesid, et ei lähe ja siis pole mul ka mõtet minna, sest see reis oligi ainult seetõttu nii tore, et seltskond oli hästi mõnus. Me otsustasime, et teeme oma väikeseid reise koos sõpradega ja ma veel ei luba midagi, aga äkki jõuan Colombiassegi :)

November juba

Olii!

Siirad vabandused, et nii kaua aega viimasest postitusest, aga ladina mõjul olen veelgi laisemaks muutunud ja pealegi on mul siin kogu aeg nii palju teha ju.

Juba november, aeg läheb nii-nii ruttu. Varsti saab juba kolm kuud siin täis. Ma olen vist viimased kuu aega iga nädalavahetus käinud Dani juures ööseks. Seal nii lõbus alati, kõigepealt käime iga kord väljas ja pärast siis vaatame filme või räägime juttu ja siis järgmine hommik pean vara koju minema ja alati olen nii väsinud. Aga vähemalt mul lubatakse käia seal nii tihti. kõik sõbrad koolis räägivad, kuidas neil küll ei lubata teiste juurde ööseks minna, seega mul vist ikka vedanud. Ma olen üldse avastanud, et kuigi võrreldes teiste vahetusõpilastega on mul vähe vabadust, siis võrreldes klassikaaslaste ja teiste kohalikega on seda ikka päris palju. 

Täna on novembri esimene nädalavahetus, seega tuleb süüa nukukujulisi saiakesi ja colada moradat, mis puuviljade ja eelkõige moradega tehtud kissellilaadne jook. See siin väga tähtis traditsioon, aga ma ei saanud aru, mida tähistatakse, tunne on, et midagi esivanemate hingedega pistmist. Me oleme tegelikult juba nädal aega koolis ja igal pool mujal ka seda jooki joonud ja neid saiu söönud. Aga täna on eriti tähtis seda teha. See nädal oli ka halloween, aga siin kahjuks väga ei tähistata. Aga täna lähme vist mingile halloweenipeole ikkagi kusagile kummitustemajja :) Aga ukselt-uksele ei käida kommi nurumas. 

Terve oktoobrikuu ma suurt midagi erilist ei teinud. Käisin ainult kogu aeg Dani juures ja korra ka Lili kodus ja muidugi koolis. Ja siis veel paar korda käisin cheerleaderite trennis Daniga kusagil ülikoolis. Mulle küll väga meeldis, aga see on ka väga õudne, kui kohe esimeses trennis sind kellegi õlgadele tõstetakse ja siis kästakse tahapoole kukkuda selg ees maa poole. Mind püüti küll kinni, aga ikka kohutav tunne oli esimene kord. Nüüd ma ei teagi, kas käia edasi või mitte, sest nendega esinedes saab küll teistesse linnadesse reisida, aga see on väga ohtlik sport ja päris hirmutav ka. Eks ma vaatan.

Vahepeal olen koolis veel hakanud päris palju suhtlema Marisoliga. Aga kuna tema ei ole Dani ja Caro ja Vivi kambas, siis on vahel need üsna pahased mu peale, kui ma Marisoliga vahetundides ringi jalutan ja ei istu hoopis meie kambas. Ja kui ma ükskord ei läinud meie kambaga kellelgi juurde filme vaatama, vaid hoopis Marisoliga välja läksin, siis oli küll üks sõbranna eriti solvunud ja teatas, et ma olen halb inimene, kui ma ta niimoodi hülgan. Ma ikka ei mõista neid ladina tüdrukuid vahel, sest varem olid meie kambas kõik Marisoliga sõbrad, aga kui mina temaga läbi hakkasin käima, siis enam ei sobinud. Ma pole harjunud, et mulle öeldakse, kellega ma tohin sõber olla ja kellega mitte. Ma kavatsen ikka endamoodi teha, vahet pole, mis teised ütlevad :D

Aga pooleteise nädala pärast on juba esimene reis YFUga, kõik siinsed vahetusõpilased on väga elevil juba ja megalt ootavad, eks ma ka. Ja saame paar päeva koolist puududa ka :) Seega igatepidi ootame. Kõik sõbrad on juba teatanud ka, et kui ma kooli tagasi tulen, siis pean neile midagi oma tripist kaasa tooma, sest nemad vaesekesed peavad ju tundides käima. 

Ja ega siin muud ei olegi, jälle vabandan, et pilte pole, aga ma olen selleks liiga laisk. Seega lihtsalt tsau ja see ongi vist kõik.

Jälle mina siin

Tsau kõigile, kes ikka vähegi viitsivad lugeda!

Siis alustan sellest, et ma olen Ibarra vahetusõpilastest kõige osavam hispaania keeles, nagu selgus. Ja ma olen väga uhke selle üle, sest kaks neist olid enne mitu-mitu aastat õppinud. Ja muidugi mul hääldus ka kõige parem, sest sakslased ei oska r-tähte hääldada nagu ecuadorlased ja belglane on oma prantsuse keele aktsendiga.

Minu tegemistest nii palju, et noh, põhiliselt teen asju ikka sõpradega, perega eriti ei käi väljas. Mu host-ema on mulle öelnud ka, et neile ei meeldi eriti väljas käia. Nad põhiliselt istuvad kodus ja magavad, isa käib tööl. Meil on nüüd auto (oli ka juba eelmist postitust kirjutades, aga ma vist ei maininud siis). Aga see on ikka jube logu ja kogu aeg mehaaniku juures.

Üks päev käisin Dani (mu parim sõber siin) ja tema perega vaatamas, kuidas tehti asja, mille nimi on nogada, see on Ibarrale omane maiustus, väga magus, aga maitsev. Seal tehti siis seda, aga hästi suurt ja nimetati nogadaks, mis on suurem kui maailm. Pärast jagati kõigile tasuta hästi palju, ma sain ka :P Ma saan üldse Dani ja tema perega hästi läbi. Ta ema on eriti sõbralik ja armas ja mul on vahel tunne, nagu ma oleks korraga kahes peres vahetusõpilane.

Üks päev käisime väljas ühe saksa poisi ja ühe belgia tüdruku ning Daniga. Pärast seda hakkas Dani käima selle saksa poisiga ja nüüd on kõik teised kohalikud tüdrukud nii-nii kadedad, sest see saksa poiss on kõigi mõistes blond (tegelikult nagu mina) ja roheliste silmadega. Seega kõigi arvates hästi nunnu ja ilus. Minu arust nagu iga teinegi eurooplane, pole midagi erilist, aga jah, palju õnne siis Danile, kes ta omale sai :) (Dani palus mult, et ma teda mainiksin blogis ikka, seega sai nüüd).

Kuna kõik ikka palju küsivad, kuidas mul peres läheb, siis ma räägin. Ma tunnen ennast juba täitsa koduselt, kuigi me väga palju aega koos ei veeda, sest nad kogu aeg magavad või siis olen mina sõpradega väljas. Aga näiteks, kui mul on kõht tühi, siis ma juba julgen ise omale toitu soojaks teha või banaani võtta. Varem ma küll ei ei julgenud. Seega minu arvates olen ma juba kohanenud :)

Koolis ma hakkasin bastoneraks. See on selline kepiga vehkijate grupp. Tegelikult nagu mu kallis õde väljendas (ja kusjuures väga täpselt): cowboy meets cheerleading. See on kõige täpsem kirjeldus, mis ma hetkel oskan anda. Aga mul läheb juba üsna hästi, sest Eestis käisin nii kaua võimlemas ja need kaks asja on üllatavalt sarnased. Ja kõik olid muidugi supervaimustuses, kui ma tooli pealt spagaati tegin. Ja siis küsisid selle peale, et kas ma maas ka saan. Ma hakkasin naerma - kui ma juba tooli pealt maha saan, siismaast on ilmselgelt käkitegu, aga ega nad siin eriti taibukad ju pole :) Ja siis veel kaks väikest küsisid mult, et kas ma kahe nädalaga (nii kaua umbes oli vist kool siis kestnud) õppisin kõik need kavad selgeks. Ma siis vastasin, et ei, kahe päevaga tegelt. Seega jah, ma vist tundu jube osav. Kõik tänu võimlemisele :D

Muidu mu kurbus/koduigatsus on jälle üle läinud, kestis nii vähe aega, et ma kardan, et tuleb millalgi tagasi. Aga praegu on igal juhul hea olla ja kõik tundub ikka jube huvitav ja uus, kuigi juba poolteist kuud siin olnud. Aga kuna kõik YFUkad ütlesid Eestis, et kõigil, absoluutselt KÕIGIL tuleb see koduigatsus peale, siis ma kahtlustan, et varsti ma olen ikka üsna kurb.. Ja kui ei ole, siis mul tekivad süümekad, et ma kurb ei ole ja olen selle pärast kurb, seega jah, millalgi on oodata kurbe ja masendavaid tekste. Aga praegu veel õnnelik periood, seega tsau ja palju kallisid kõigile sõpradele-sugulastele-niisama toredatele inimestele, kes viitsivad lugeda mu blogi :)

Juba üle kuu aja...

Aeg läheb tõesti vahetusaastal kiiresti. Seega pole ammu jõudnud kirjutada ja seetõttu tuleb tõenäoliselt pikk postitus ka.

Et siis..mu hispaania keel on seoses koolis käimisega kõvasti arenenud ja saan palju rohkem aru. Nii ma saan teistega rohkem suhelda ka ja seega on juba sõbradki ja puha. Mingi reede õhtul käisime näiteks siis Ecuador-Colombia jalkamängu vaatamas mingis pubis. Mul oli kole lõbus, sest teised kõik elasid nii kaasa, kogu aeg tõusid püsti, karjusid ja vehkisid kätega. Ma istusin vaikselt ja vaatasin neid. Ja siis nüüd see reede, mis just oli, käisime ka väljas ja täitsa tore oli. Ainult see oli, et kui gringa ennast üles lõi, siis kohe tänaval kõik vilistasid ja karjusid asju ja lõpuks mul tuli tahtmine igal järgmisel nägu täis sõimata, aga ma ei oska hispaania keeles ja eesti omast ja isegi inglise omast nad aru ei saa.

Laupäeval-pühapäeval käisin perega Quitos (pealinn), sest seal on neil korter, kus siis preagu Pricilla elab, sest õpib Quitos ülikoolis. Sellest nädalast hakkasid tal jälle tunnid, seega läksime korterit koristama ja käisime ka PÄRIS kaubanduskeskuses. Ma ostsin ainult koti kooli jaoks, sest selle kuu raha on kõik kulunud koolivormi peale. Kui mõni kuu rohkem raha alles on, siis lähen uuesti sinna.

Tundides koolis ma muidu ikka veel ei saa eriti aru, seal on liiga spetsiifilised sõnad kasutusel. Ainukesed asjad, millest aru saan on matemaatika ja füüsika-keemia (füüsika-keemia on üks ja sama tund ja selle õpetaja on sama, mis matemaatika omagi). Klassikaaslastega saan küll juba suhelda. On küll üks poiss, kes vist arvab, et ma olen päris loll ja räägib minuga nii aeglaselt. Aga eks ta ole..

Siin on kõik tegelikult juba natuke väsitav, kuidas kõik tahavad rääkida ja ma isegi ei tea, kes nad on ja nüüd tunnen, kuidas vaikselt hakkabki tulema see väsimus ja koduigatsus.. Kõik on siin nii ülevoolavad ja energilised kogu aeg lihtsalt. Eriti tunnen seda kurbust, kui vaatan/kuulan/kannan oma sõprade kingitud lahkumiskinke või loen pere saadetud meile. Aga veel pole väga hull, loodetavasti varsti läheb üle ka.

Vahepeal oli veel tugiisikuga kokkusaamine, kus kõik Ibarra inimesed pidid rääkima, kuidas neile peres meeldib ja kuidas koolis on ja kas keelega ikka saadakse hakkama. Aga seal oli nii mõnus ja vaba õhkkond, et nagu oleks niisama sõbrad kokku saanud ja rääkinud. See on see, kuidas YFU oma asju ajab, mulle igal juhul meeldib.

Hmmh, tuli vist isegi normaalse pikkusega postitus, kui vähegi viitsin, eks siis kirjutan veel ja panen rohkem pilte, sest ma enda arust tõmbasin nad arvutisse, aga neid pole, ma nii osav ikka tehnikaga..

2. september ehk ilusat kooli algust!

Täna siis oligi esimene päev koolis.

Minul muidugi polnud õiget esmaspäeva koolivormi veel, sest õmblemine võtab aega ja siinne suhtumine on ikka mańana (n peaks olema teistsuguse katusega, aga muidu sõna tähendab homme). Seega läksin kooli tavaliste päevade koolivormiga (selleks siis teksad, koolipluus, kampsun ja mustad ballerinad, mida siin nimetatakse kaltsunukukingadeks). Muidugi olin mina jälle ainsana õigel ajal valmis hommikul, ema pidin ootama 15 minutit, pärast õdesid veel 10. Sellega jäime ka oma bussist maha, seega võtsime takso, mis nagunii maksis sama palju, kui buss. (Takso ükskõik, kuhu linnas maksab 1 usd, buss ühele inimesele maksab 25 senti, kui on neli inimest, teeb sama välja ju).

Kooli jõudsime ikkagi enne kaheksat (tänase erilise päeva puhul hakkas kool tund aega hiljem, kui tavaliselt). Natuke peale kaheksat toimus kooliõuel rivistus ja õdede abiga leidsin ka mina enda rivi üles. Kusjuures ma polnudki oma klassis ainus tavalise vormiga isik. Rivistusel lauldi Ecuadori ja pärast kooli hümni. Siis pidime oma naabrit kallistama ja põsemusi tegema. Selle naabriga saime enne isegi natuke sõbraks, nii et see polnudki nii awkward. Pärast läksime koos klassi ka ja ta pani minu enda taha istuma. Ja siis tund aega meie õpetaja rääkis meile kooli vajalikkusest ja näitas mingit powerpointi esitlust, mida ta ei osanud suureks teha ja siis kui ta seda teha üritas, rikkus ühe slaidi ära. Siin on õpetajad ilmselgelt veel osavamad kui Eestis. Järgmised tund aega mängisime sellist kohutavalt põnevat mängu, kus üks ütleb oma nime ja mis talle meeldib, siis järgmine ütleb selle eelmise isiku kohta pluss enda kohta ja igaüks ütleb kõigi endast eelnevate kohta ja enda kohta. Üle pooltest ütles, et neile meeldib muusikat kuulata. Minul muidugi oli raskusi nimedest aru saamisega ja veel rohkem raskusi nende meelde jätmisega, seega mul läks kõik sassi, aga kedagi eriti ei huvitanud ka, nii et kokkuvõttes läks ikkagi hästi.

Pärast kooli kutsus minu uus sõber Daniela mind siis kuhugi, mille nimest ma aru ei saanud ja kuhu me lõpuks ei jõudnudki. Aga linna peal jalutada jõudsime küll veel mingi temaa sõbraga ja isegi sõime jäätist. Megahea muide, sest siin tehakse neid jäätisi värsketest puuviljadest ja need kõik on muidugi minu jaoks mingid imelike nimedega täiesti tundmatud asjad. Aga väga maitsev, nii et mulle sobib.

Ja mingi hetk me otsisime mulle takso ja siis ma jõudsingi jäle koju, kus ema küsis ikka, kuidas uued sõbrad on ja mis me tegime. Ja siis me sõime ja läksime magama ja siis ärkasin mina üles ja tulin blogi kirjutama, sest kell oli seda alustades alles pool kuus.

Mida vaheajal tehakse

Olen jälle netti jõudnud ja eks siis tuleb ju uus postitus ka teha.

Seega…vahepeal olen jõudnud käia väljas Celene (noorem mu õdedest) ja tema sõpradega. Enamasti oleme käinud mingi poisi kodus suure kambaga filme vaatamas, mis on hispaania keeles (peale loetud) ja ma ei saa neist eriti aru. Oleme mingi kambaga jõudnud käia ka uuesti Otavalos, aga seekord käisime linnas vähe ringi. Ostsime ainult poest süüa ja käisime siis Otavalo lähedal Cascada de Peguchet vaatamas. See kosk oli megailus. Alguses jalutasime kose all, siis ronisime selle kõrvalt üles ja nägime, et seal on veel üks väiksem kosk enne seda suurt. Kahe kose vahel oli natuke vett ja me ronisime sinna vette nagu kõik teisedki, kes seal olid. Enamik olid turistid kusjuures. See kahe kose vaheline vesi oli kaljude vahel ja see oli väga ilus. Kuna väiksem kosk oli piisavalt madal, siis sai selle all käia. Mina ei julgenud, aga tegin neist pilti, kes läksid. Pärast koske jalutasime veel sealses looduses ringi ja tegime pikniku. Siin süüakse muide kogu aeg tuunikala ja kartulikrõpse süüakse nii, et pigistatakse pakki hunnik sidrunimahla nii, et krõpsud on pooleldi läbivettinud ja minule ei meeldi. Aga eks igaühel oma maitse. Kui õhtul koju tahtsime, tuli meil pool tundi ülipikas järjekorras seista, et bussi peale saada. Ja bussis pidime istuma väga kokkupressitult, sest siinne komme näeb ette, et 40 inimesele mõeldud bussi peab mahtuma vähemalt 50-60 inimest.

Sellel tüübil seal keskel õnnestus muidugi vette kukkuda ja põlv katki tõmmata.

Ma ei tea, miks see pilt viltu on, arvutis on õiget pidi, aga blogis valesti..

Celene ja mingi tema sõber, kelle nime ma kahjuks ei mäleta.

Kõik, kes see päev kaasas olid, peale ühe tüdruku, kes ka pilti tegi. (Ja mõistagi peale minu)

See pilt ka valet pidi, keerake arvutit, et aru saada, vabandan.

Mina-Celene-see sõber, kelle nime ma ei mäleta

Vahepeal oli mul natuke probleeme kooliga, kui see polnud isegi veel alanud. Kui läksime host-emaga koolivormi vaatama, siis tuli välja, et see on päris kallis. Tema kohe selle peale arvas, et ma peaksin teise kooli minema, kus on vorm odavam. Ta helistas ka kohe minu tugiisikule. Mina muidugi ei saanud hästi aru, mis toimub, aga ta muudkui kinnitas, et see on ka hea kool ja nii ma siis ei öelnud midagi. Aga kui ma jälle õhtul sõpradega kokku sain ja neile üritasin seletada, mis toimub, siis nemad arvasid, et see uus kool küll pole pooltki nii hea, kui Bilingue (see algne). Siis ma rääkisin host-vanematele, et tahaks ikka Bilinguesse minna ja nemad arvasid, et mu pärisvanemad peaksid helistama tugiisikule. Nii ka tehti ja saadi kokkuleppele, et ma ikka lähen Bilinguesse. Aga ma olin juba jõudnud närvi minna ja siis läks juba väga kiireks selle koolivormiga, täna oli juba esimene päev. Eelmine nädal ostsime riide seeliku ja pluusi jaoks, need lasime mulle õmmelda, sest ma olen liiga pikk, et osta neid poest. Minu arust tuleb kusjuures niiviisi isegi odavam. Aga koolipintsaku sain host-ema käest, kellel on mingi eelmise vahetusõpilase oma alles.

Mingi päev pesime maja ees vaipu ja ka Zeusi. See oli jube nunnu ja ma avastasin, et ta polegi paks, kuigi oma pika karva tõttu tundub. Ja kõik peres kutsuvad teda kogu aeg paksuks.. 

Ja mis ma veel olen teinud: natuke trenni koos emaga, ikka väljas käinud, ühe korra vedasid õde ja ema mind mingile missale, mis toimus kellegi kodus ja seal oli eriti vähe rahvast ja mulle nad olid enne ainult öelnud, et lähme rosariole. Kust ma pidin teadma, et see on selline asi? Ma jäin seal mitu korda peaaegu magama ja vahepeal lõhnasid seal mingid lilled nagu üks india toit. Siis mul tuli mega india toidu isu peale ja ülejäänud missa aja ma mõtlesingi sellest. Ja veel olen ma jõudnud kodus ennast riisist ja kanast ning mitmest kilost mandariinidest ogaraks süüa. Ja kool algas ka, aga teen sellest vist eraldi postituse.