Õppekäigul

Käisime see nädalavahetus klassiga bioloogia tunni raames õppekäigul. See õpetaja on ikka üsna vastik inimene. Talle ikka meeldis meid piinata. Mul on tunne, et tal oli vaja oma võimu näidata..

Igatahes, reede hommikul kell viis pidi olema kooli juures. Saime siis seal oodata umbes kolmveerand tundi õpetajat. Kusjuures õpilased olid täpsed. Ma olin eelmine õhtu läinud Danii juurde ööseks, et hommikul koos kooli saada, sest minu peres autot pole ja bussid-taksod nii vara ei käi. Siis sõitsime tellitud bussiga põhjapoole. Kusagile veel kõrgemale mägedesse sõitsime, nii et seal oli päris külm, umbes 12-13 kraadi. Olime umbes 3800 meetri kõrgusel ja kusjuures minul ei andnudki see kõrgus tunda, aga nii mõnelgi ibarralasel oli päris halb olla.

Aga ühesõnaga jõudsime kohale ja siis tuli välja, et peame oma poolteist tundi kõndima mööda metsarada, mis viis kogu aeg mööda ülimudast teed üles ja alla. Ja me pidime oma kohvreid seal tassima. Enne oli õpetaja koolis lugenud pika nimekirja asjadest, mis kõik tuleb kindlasti kaasa võtta ja mina veel ei võtnud kõiki asju, aga ikkagi pidin minema suure kohvriga sinna. Umbes pool klassi oli kohvritega tulnud ja siis pidime neid tassima mööda seda rada. See oli ikka päris hull katsumus. Aga lõpuks jõudsime kohale.

Seal saime siis kohapeal süüa ja pärast seda jagati meid tubadesse. Seal olid üheinimese voodid, kuhu meid pandi kahekaupa magama. Öösel oli kitsas. Pärast me siis sõime hommikust ja läksime metsa matkale. Viis tundi kõmpisime metsas mägedest üles ja alla. Taaskord küllaltki raske, sest teed olid ikka väga porised ja jalad (õnneks olime kummikutega) vajusid poole sääreni mudasse. Metsas räägiti ka erinevatest taimedest ja nende kasutamisest jne.

Kui tagasi jõudsime, läksime sööma. Toiduks oli mingi küllaltki vastik supp ja praad. Aga õpetaja tõstis igale lapsele terve hunniku suppi (palju rohkem, kui see, mis ma tavaliselt söön, kui on ainult supp) ja käskis ära süüa ja enne ei andnud praadi, kui supp otsas oli. Ja kui mõni tüdruk oma supi lasi mõnel näljasel poisil ära süüa, siis õpetaja tõstis tüdrukule suppi juurde. Mina aga ütlesin otse, et kui mulle kohe praadi ei anta, siis ma ei söö üldse. Lõpuks õnnestus mul ühe sealse kokatädiga salaja teha nii, et ta smuugeldas mulle praadi nii, et õpetaja ei näinud. Seega ma söömata ei jäänud.

Pärast tuli meil teha gruppides mitmeleheküljeline kokkuvõte sellest, mida metsas nägime ja mis räägiti. Ja siis, kui kõik grupid olid ära viinud õpetajale ja ta oli asjad üle vaadanud, siis tuli kõigil sama asi uuest teha, sest halvasti oli tehtud õpetaja arvates. Seda tegime õhtuni. Siis sai jälle süüa, seekord ilma supita. Pärast saime käia duši all. Dušše oli neljakümne peale kaks. Sooja vett polnud. Õpetaja käskis osadel poistel üldse jões pesemas käia, kus vesi muide veel külmem oli. Pärast öeldi, et me pangu pidžaamad selga. Et korraks õpetaja veel räägime meile natuke kohalikest taimedest-loomadest ja siis lähme magama. See loeng hakkas siis kell kümme ja muidugi ei toimunud see seal soojas majas, kus muidu elasime, vaid hoopis 20 minuti jalutuskäigu kaugusel mingis teises majas, kus kütet ei olnud. Ega seda õpetaja meile ju ei maininud. Ja see kestis ka muidugi kolm tundi. Seega kõik olid lõpuks nii väsinud ja nii ära külmanud. Ja loengu lõpus pidime tegema loengu kohta kaheleheküljelise kokkuvõtte, ilma selleta minema ei lastud sealt majast. Mina muidugi lihtsalt jalutasin minema ja ütlesin õpetajale otse, et pangu mulle kas või kümme nulli (kõige halvem hinne siin). Mina rohkem ei külmeta ja ega ma nagunii poleks osanud nii pikalt midagi kirjutada.

Nojah, magama saimegi siis umbes kell pool kaks ja hommikul pidime ärkama kell viis. Ja kui me üritasime õpetajale seletada, et kui me nii palju kõndimas käime ja nii palju tööd teeme kogu aeg, siis meil on natuke rohkem vaja magada, aga ei. Järgmine hommik käisime uuesti jalutamas ja siis käskis õpetaja meil uuesti teha kokkuvõte eelmise õhtu loengu kohta. Ja umbes pooles pidid seda veelkord uuesti tegema pärast. Aga meie, kes me olime kohvritega, meid lasti varem lahti, et me hakkaks siis vihma käes tagasi suure tee poole liikuma, et me liiga kaua ei venitaks. Ja siis lõpuks jõudsime suurele teele ja varsti jõudsid teised oma väiksemate kottidega ka. Siis tuli buss ja saime lõpuks tagasiteele. Ibarrasse jõudsime kell seitse õhtul, kuigi õpetaja ütles vanematele, et jõuame kell viis. Aga lõpuks sai koju ja magama.

Ütleme nii, et see reis oli ikka üks jube asi küll. Ja seal oli kogu aeg hirmus külm olla. Ja niiske ja vihmane ja asjad olid pidevalt märjad, mistõttu oli veel külmem.

Mul oli ülimalt hea meel, kui see läbi sai. Aga vähemalt tegin metsas natuke pilte.

Põnev maapind

See taim oli mingi huvitav asi, mida karud sööma pidid

Vivii ja Danii

Ma ei mõista ikka, miks need pildi ennast ise ümber keeravad siin blogis

Kõigil kollased vihmakeebid

Vivii ja mina

Mingi orhidee vahepealne olek

Gabriel

Ussi pildistamas

Punased lilled, üks väheseid lilli, mis seal leidus

Mingite rippuvate taimede otsas sai kõõluda

Ja kui ma lõpuks jälle koju jõudsin, siis oli küll päris hea meel voodisse sooja ning puhkama saada.

Eelmise aasta viimane õhtu

Mina veetsin oma vana-aastaõhtu perega, sest mul sõpradega välja minna ei lubatud. Mu vanemad arvasid, et see on liiga ohtlik, sest siis lähevad ju kõik inimesed välja.. Nojah, aga vähemalt sain teada, mis traditsioonid siinsel rahval on.

Kõigepealt siis õhtul tegime ajalehtedest ja vanadest riietest nuku, mille nimi on año viejo. See on otsetõlkes vana aasta. Nukk tähistab eelnevaat aastat ja kõike, mida tahad eelmisesse aastasse jätta. Õhtu lõpus pannakse nukk põlema. Me tegime sama asja, kõigepealt panime nuku niimoodi maja ette istuma, et kõik möödujad näeksid teda. Pärast, täpselt kell 00.00 läksime metsa, kuhu tuli veel paar naabrit oma nukkudega ja siis panime kõik nukud põlema. Need, kellel eelmine aasta kehvasti läks, peksid enne oma nukku.

Täpselt kell kaksteist pidi sööma ka kaksteist viinamarja ja iga viinamarja juures pidi ühe soovi soovima, mis tahad, et järgmine aasta juhtuks. Neid pidi hästi kiiresti sööma, et enne, kui kell 00.01 saab, kõik soovid soovitud oleks. Minu soovid olid üsna totrad, sest ma ei suutnud nii kiiresti midagi korralikku välja mõelda, aga see selleks.

Mis siis veel tehti (sellest ma küll osa ei võtnud), oli kohvritega ringi jooksmine. Taaskord täpselt kell kaksteist pidi seda tegema. See on siis nii, et inimene, kes tahab tuleval aastal reisile minna, see peab võtma kohvrid ja seljakotid kätte ja täpselt südaööl jooksma tiiru ümber kvartali. Ma isegi nägin paari naabrit seda tegemas. Päris naljakas traditsioon. Öeldakse, et kui seda ei tee, siis ei jätku raha reisile minemiseks. Seega ilmselgelt tähtis asi.

Mul oli küll natuke kahju, et sõpradega välja minna ei saanud. Noored muidu kõik läksid, kellel vähegi lubati. Kuigi nagu välja tuleb, siis peaaegu pooled ei tohtinudki minna sõpradega välja, sest vanematel on kogu aeg hirm. Nii et ma polnud õnneks ainuke, kes kodus istus.

Hunnik ajalehti läks nuku jaoks tarvis

Nuku jalad ja mingi osa kehast

Zeusile pandi seljakott selga, et ta ka reisile saaks järgmine aasta

Meie nukk valmis ja naarbitele vaatamiseks istuma pandud

Lõpuks siis panime põlema

Täna olen kurb

Täna (tegelt pigem täna öösel ja homme) olen natuke kurb.

Tuli järsku peale koduigatsus. Seda võib-olla seepärast, et vaatasin palju kurbi filme. Aga võib ka olla, et sellepärast, et paljudel eesti sõpradel on 31. (ma ei teagi, kas panna siis, et täna või panna, et homme, sest minu jaoks on 31. homme, eestlaste jaoks juba täna) sünnipäev ja siis seetõttu on juba facebooki ilmunud palju pilte ja minijutukesi. See lihtsalt paneb mõtlema, et kõik need mälestused seal piltidel, mina jäin neist ilma. Ja siis ma olen nagu mõnes mõttes kade kõigi eestlaste peale, kes saavad seal olla ja koos tähistada neid sünnipäevi ja muidugi ka aastavahetust. Mul tõenäoliselt ei lubata isegi sõpradega välja minna 31. õhtul. Mu hostvanemad on liiga kaitsvad ja neil on hirm. Ega mu parimat sõbrannat ka ei lubata. Muidu läheksin temaga koos.. Seega mul on veel rohkem aega üksi passida ja eestlasi kadestada sellel hetke.

Ma tean, et ma tegelikult vist ei peaks siia seda kirjutama. Eks YFU ju ei taha, et ma peret ja sõpru muretsema paneks. Ja et ma ei hirmutaks tulevasi vahetusõpilasi, kes võivad juhtuda seda nägema. Aga ma arvan, et tegelikult pole mõtet ilustada. Ja pealegi, mul on siiamaani nii vähe muresid olnud, et pole ka hullu. Nagunii keegi ei saagi oodata, et mul 24/7 oleks kõik super. Ilmselt kõik nagunii teaks, et mingi hetk on ikka rasked ajad. Ja tegelt ma nagunii arvan, et see läheb ühe-kahe päevaga üle, eriti kui mul jälle kool hakkab ja päevad rohkem sisustatud on. Naljakas, aga siin keegi vaheajal ei käi väljas, ainult  puhatakse kodus ja magatakse veel rohkem kui tavaliselt.

Oijah, sain nüüd siis kirja pandud mõned emotsioonid. Need ilmselt küll hetkelised, aga siiski on hea tunne need välja saada.

Lihtsalt mainin siis, et ärge keegi muretsega ja isegi kaasa ei pea tundma. Tegelikult on mul siin ikkagi hea elu ;)

Igavushetked..

Täna on nii vaikne päev ja mul hakkas igav seega siis kirjutan midagi siia, kui keegi seda loeb, siis otsustasin isegi avaldada.

Terve hommiku istusin voodis ja kuulasin uut lemmiklaulu (loomulikult hispaania keeles). Nüüdseks umbes 50 korda seda kuulanud, ära ikka ei tüüta. Mulle ikka üldiselt meeldib siinne muusika. See nii teistmoodi, aga hea. Nüüd käisime hostisa ja Priciga turul. Ma siiamaani ei saa üle, kui odavad siin puuviljad on. Läksime leti äärde, hostia: "üks dollar banaane" ja antakse selline kotitäis, kaalus mitu kilo vist. Sama lugu oli moradega (need põldmarjade ja vaarikate vahepealsed). Anti dollari eest umbes kilo! Ma nii tahaks, et saaksin teile kõigile saata. Näiteks mangosid, dollari eest saab 15 tükki!

Nüüd otsustasin omale jõulukingi teha - vaatan kõik Potteri filmid uuesti läbi. Pole nii ammu näinud ja see oli meil juba Eestis Pillekaga plaanis olnud, aga ei jõudnudki lõpuni. Lootsin peale jõule Cuencasse või Guayaquili jõuda Daniiga, aga tal pole selleks raha ja ega ma üksi küll minema ei hakka. Kahju, aga ehk mingi hetk näeb need ikka ära.

Ma arvan, et ma nagu ei teadvustagi tegelikult omale, et see ongi minu vahetusaasta. Väga harvadel hetkedel ma mõtlen sellele. Siis tuleb rohkem ka koduigatsus peale. Siis mõtlen rohkem sellele, kuidas ma tegelikult siin kaugel, nii-nii kaugel ära olen. Mõtlen, mida sellel hetkel pere ja sõbrad teevad, mis ilm Eestis parasjagu on, mis riideid kõik kannavad (kõlab naljakalt, aga ma igatsen talvesaabaste ja paksude jopede-kasuakate kandmist). Ma igatsen pimedas autoga sõitmist ja külmast sooja tuppa astumist. Siin on just vastupidi, majas sees on jahe, väljas on kuum päike ja kogu aeg väga palav. Ma vist ikka väga igatsen aastaaegu ja ma tean, et ma ütlesin, et ma ei hakka külma igatsema. Ma ikka ei teadnud, mida ma rääkisin :) Aga eks niimoodi ma vist oskangi paremini hinnata kõike, mis Eestis oli(on).

Samas ma juba tunnen väga, kuidas minust on juba ecuadorlane saamas (peaaegu saanud juba). See kultuur üsnagi vist sobib mulle. See on kusjuures üllatav, ma poleks arvanud, et suudan nii ruttu ennast juba nii koduselt ja mugavalt tunda. Ja nii ladinlaslikult käituda. Kuigi mulle on jäänud ka mulje, et Ecuadoris on ikkagi rahulikumad inimesed kui näiteks Colombias (ma ei teai, kuidas seda eesti keeles kirjutatakse). See on vist sellepärast, et siin on palju indiaanlaste verd inimestel ikkagi. Ja need on küll ühed rahulikud ja vaoshoitud inimesed. Üks õhtu nägime klubis kahte indiaanlast  ja nad tundusid küll ennast väga ebamugavalt tundvat. Me üsna naersime selle peale Danii ja ta vennaga. Siin tehakse ikka vahel nalja selle üle, kui vaiksed indiaanlased on . No ja siis on muidugi erand, üks poiss, kes käib meie klassis. Lühidalt, ma jälestan teda (ja ma pole ainuke, ausõna, isegi õpetajad ei talu tema imelikke kommentaare ja märkusi ja häälitsusi). Aga rohkem ma tema peale oma kirjutamisaega kulutada ei taha ja pealegi on mu aju suutnud ta jutu ära blokeerida, nii et enam ei pea isegi koolis temast välja tegema.

Vahepeal jõudsin lõunat söömas käia. Kell pool kaks. Õhtusööki ma enamasti ei söö, seda saab ka ülihilja, umbe kümne paiku. Aga ega mul seepärast vahetusõpilase lisakilod saamata ei jää. Loodan lihtsalt, et enne Eestisse naasmist saab vähemalt mõnest kilost lahti, muidu sõbrad ei tunne ära enam :)

Aga ega siin muud polegi kirjutada, nüüd on ka see peale-sööki-tudumise aeg, seega ma lähen siis Potterit vahtima.

Jätkuvalt luban pilte panna, kui ma hostõe käest oma USB kätte saan :)

Jõulud käes

Nii fantaasiarikas pealkiri ikka, aga kui kunagi mõtteid pole.. Ja no see postitus tulebki ainult jõuludest, seega vahet vist ei ole.

Niisiis terve eelmine nädal oli veel kool. Ametlikult. Aga ega me enam ei õppinud ja poole ajast isegi ei käinud tundides. Esiteks oli iga päev kaks esimest tundi kooli kirikus jõuluteemaline missa (novena) ja siis lisaks ei viitsinud õpetajad ka tundidesse kohale ilmuda. Teisipäeval käisime klassiga mingis koolis, kus käivad vaesed lapsed. Viisime neile komme ja küpsiseid ja jõulukinke. Tunnid jäid ära muidugi. Siis kolmapäeval käisime mingis vanadekodus vanakestega laulmas ja tantsimas. Seal jagasime limonaadi ja võileibu. Nad  olid kõik ikka päris vanad ja ausalt öeldes oli mul natuke hirm seal olla. Mingi vanake võttis mul näiteks lihtsalt käest kinni hästi tugevasti ja siis silitas seda oma peaga ja naeris imelikult ja näitas siis oma sõpradele ka mu kätt. See oli kahtlane. Reedel pidime kooli minema mingite imelike riietega, kuhu hulka kuulusid tüdrukutel maani seelik ja mingi õlarätt ja poistel pontšo ja kaabu. Ja siis jalutasime kogu kooliga mööda tänavaid ringi natuke aega ja siis läksime kirikusse missale. Mulle öeldi, et see jalutamine on nagu dramatiseering sellest, mis toimus siis, kui Jeesus sündis. Ma kujutan ette, et me olime siis mingites hulkuritekostüümides enam-vähem. Meile räägiti ka pärast, kuidas need, keda meie kujutasime, olid vanasti tegelikult väga räpased ja vaesed.. Pärast läksime siis kooli ja klassis toimus siis kingijagamine ja võileivasöömine. Ja siis saigi juba koju.

Laupäeval toimus Sonia (tugiisik Ibarras) kodus kõigi Ibarra võpide ja nende peredega pidulik õhtusöök. Iga võp pidi mingi enda riigile iseloomuliku jõulutoidu tegema. Saksa poiss tegi mingit kartulisalatit, saksa tüdruk mingeid hästi magusaid küpsiseid, ma tegin piparkoogimaitselise koogi. Belgia tüdruk aitas Sonial kalkunit valmistada. Kõigile väga maitses minu kook, olin väga uhke, pool oli nagu enda leiutatud, võtsin lihtsalt biskviidi retsepti ja panin siis mingeid vürtse ja peale segasin suvalise kreemi toorjuustust. Õhtul mängisime veel mingeid mänge ja laulsime jõululaule. Täitsa tore õhtu oli, kuigi algul ma ei saanud eriti aru, mis selle mõte pidi olema.

Pühapäeval-esmaspäeval ei teinud suurt midagi, ainult puhkasin ja käisin natuke jalutamas. Teisipäeval siis ärkasime hostemaga ülivara, et kalkunit valmistada õhtuks. Tegime mingi veinimarinaadi ja panime ahju. Pidime tegema kaks megasuurt kalkunit, sest õhtusöök toimus kõigi hostisa sugulastega. Siinkohal mainin, et sõime hommikust kell kümme. See on tähtis fakt. Siis kell kolm läksime hostisa õe koju, seal pidi toimuma õhtusöök. Mainin ka, et lõunat me ei söönud, sest õhtusöök pidi tulema ikka päris vägev. Ühesõnaga kolmest olime kohal. Ootasime siis teisi peresid, lauldi karaoket ja räägiti juttu. Kella kuue paiku hakkas mu pea valutama, ma olin kaua aega söömata olnud. Siis ootasime veel inimesi ja tegime kõik koos mingeid mänge ja jagasime kinke. Kell pool kümme saime lõpuks süüa. Ma olin üle üheteist tunni söömata olnud, migreen andis endast märku. Aga õnneks, kui söönud olin, siis vähemalt läks paha tuju üle. Tähistasime siis ka hostisa sünnipäeva seal, sest ta sündis 25 detsember, natukene peale kahtteist öösel. Lõpuks läksime koju ka, õhtu lõppedes oli peavalu ikka päris jube. Aga kodus andsid hostvanemad veel kinke ka ja minul oli halb tunne, sest mina olin kogu see aeg arvanud, et oli 23. detsember ja et alles täna on 24. Ühesõnaga mul olid kingid pakkimata ja pean need siis täna üle andma.

Aga kokkuvõttes olid ikkagi toredad jõulud, kuigi seal hostisa õe majas kuuske polnud ja erilist jõulutunnet ka mitte, peamine on, et lõpuks süüa ikkagi anti :)

Ja muidu veel täna on ka mu õe sünnipäev, seega palju õnne, Pillekas!! Hästi armas ja kallis oled mulle ja mul on väga kahju, et ma praegu sinuga koos ei saa olla.

See ongi kõik jõuludest, aga aastavahetus on ka veel ju tulemas

Jõulud tulemas

Kohe otsa veel üks postitus, ainult et nüüd palju lühem. Lihtsalt räägin siis, mis pärast reisi juhtus.

Ühesõnaga siis jõudsin koju tagasi ja esimese asjana jäin kohe haigeks. Mul oli juba bussis tagasi Ibarrasse sõites halb olla. Järgmine päev oli palavik ja magasin vist umbes 20 tundi selle ööpäeva jooksul. Mul on kuri kahtlus, et haigus tuli sellet, kui üks sõber mu basseini lükkas üks õhtu ja mina ei leidnud seda toakaaslast üles, kelle käes võti oli. Ehk siis käisin terve öö märgade riietega ringi. Ja terve järgneva nädala olingi siis haige. Nädalavahetusel, kui oli juba parem olla, mõtlesin arvutisse minna, aga see ei läinud tööle. Arvuti oli katki ja kõik arvasid juba, et kuumenes üle ja nüüd ongi läbi ja pean uue ostma. Aga õnneks sai sõbranna isa korda selle umbes nädalaga. See päev, kui ta korda sai lõpuks selle ja mu sõbranna seda mulle koolis teatas, siis ma küll hüppasin rõõmust ja kallistasin ja musitasin kõiki ja kuulutasin, et mul nüüd arvuti korras. See oli üks õnnelikemaid päevi siin olles.

Peale seda ongi juba olnud tegemist jõuludeks valmistumisega. Emaga panime üks päev jõulukuuse üles ja tegime selle kuulsa stseeni piiblist, kus Jeesus sündis (ma ei tea, kuidas seda nimetatakse). Ja siis oleme veel mingeid kalleid jõuluküpsiseid söönud, mis on nagu need tavalised muumikujulised küpsised, mis meil on (kunagi vähemalt olid), ainult et siis teise kujuga siin. Ja koolis tegime ka sõpradega klassi panemiseks jõulupuu ja järgmine nädal peab igaüks kellelegi kingi tegema. Ma sain ühe klassivenna, kellele on lootusetu midagi leida. Aga eks ma veel üritan. Järgnev nädal tuleb üldse üks kinkide otsimise nädal. Saab raske olema, mul pole ideid.. Aga ma loodan lihtsalt, et kui hästi palju komme ja šokolaadi viin, siis nad on ka rahul. Ja muidu klassiga teeme ka jõulueelset heategevust, kus kogume riisi ja suhkrut ja muud sarnast, et annetada vaestele lastele ja teema ka nendele lastele jõulupakke riieteja kommide ja mänguasjadega. Muidu koolis räägiti vahepeal ka, et teeme ekskursiooni. Algul öeldi, et on see neljapäev ja reede ehk siis eile ja täna. Siis taheti teha see ühepäevaseks, sest koolist ei lubata rohkem puududa. Ja lõpuks jäeti üldse ära ja lubati, et lähme samale ekskursioonile hoopis jaanuaris. Ja kuna mina olin juba (koos paljude teistega) raha ära maksnud, siis ma ka ootan, et me tõepoolset lähme sinna ekskursioonile, sest muidu ma saan pahaseks

Aga ega siis midagi, ootan oma jõule, mis tulevad natuke kurvad, sest ikka pole erilist jõulutunnet. Kuidas saakski olla, kui õues on soe ja valge ja puudub lumi ja kogu aeg mangosid mugime, mitte mandariine (siin on praegu mangode hooaeg ja kui ma maksan 25 senti mango eest, siis hostema imestab, miks ma nii kalleid ostan). Ehk siis ma igatsen külma ja lund ja pimedust ja talveriideid, aga ehk jõuluõhtul ikka natuke tuleb jõulutunnet ka. Loota ju võib...

Džunglit avastamas läbi hotelliakende

Kõigepealt pean rääkima sellest, kuidas ma novembris, umbes kuu aega tagasi käisin YFUga džunglireisil. Mina jäin küll iseenesest üsna rahule, sest meil oli lõbus, aga käisime kuidagi vähe hotellist väljas loodust uurimas. Natuke pikemalt siis reisist:

Esimene päev oli selline, et pidime kõik siin Ibarras ikkagi kooli minema ja peale seda kell neli bussijaamas olema. Minul oli õnnestunud kõik ostud ja tegemised jätta sellele samale päevale muidugi, nii et ma siis peale kooli tormasin ringi ja võtsin raha välja ja ostsin viimaseid hädavajalikke asju. Siis kell pool neli jõudsin koju ja leidsin kuidagi veel aega duši all käia ja süüa ja asju pakkida. Bussijaama ma ikkagi ei jõudnud viimasena, pidime teiste võpidega veel Lilyt ja oma tugiisikut ootama. Siis läksime kõik võpid koos bussi peale ja sõitsime Quitosse, terve tee sai mõnusalt juttu rääkida ka. Quitos veetsime siis esimese öö ja see möödus üsna rahulikult, käisime mingis bubis, kus saksa kutid isegi avastasid, et müüdi saksa õlut, aga ega keegi ostma ei hakanud ja pealegi nad väitsin, et seal müüdi ainult mingit halvemat marki. Hommikul siis ärkasime hullult vara ja sõitsime kohe džungli poole.

Sõit kestis vist ligi 5-6 tundi, ega ma päris kindel pole, sest vahepeal olid kõik need peatused ja bussis magamised jne. Kui kohale jõudsime, siis oli ikka väga palav. Quitos oli ju külm olnud kõrguse tõttu, seega olid kõik teksadee ja tossude ja jopede-pusadega. Seal siis koorisime endilt riideid vähemaks ja istusime kohvritega kanuudesse ja sõitsime mööda jõge hotelli. Hotell oli nii ilus ja suur ja ei meenutanud midagi sellist, millest klassikaaslased olid rääkinud enne reisi. Ühe sõnaga meid siis jaotati mingi nimekirja järgi tubadesse ja ma sattusin kahe saksa tüdruku ja ühe soomlasega samasse. Ja siis esimese asjan läksid kõik basseini. Ja seal veetsime terve pärastlõuna. Hiljem läksime sööma, muide iga söögikord oli megauhke buffeelaud salatite, suppide, praadide, pitsade ja loomulikult uhkete magustoitudega. Seda sööki ma jään küll vist igatsema, sest ma sain süüa muid asju kui riisi ja kana, näiteks pastat bolognese kastmega :D Ja siis õhtul läksime kõik koos ringi jalutama hotelli parkides ja mujal hotelli aladel ja pärast kogunes suur hulk võpe mingite saksa poiste rõdule ja siis läksime ka sõpradega. Niisama rääkisime ja oli tore, ainult magama sai jube hilja.

Ja siis me hommikul ärkasime jälle kole vara ja mul oli palavusest nii siiber juba, mis sest, et ainult üks päev oli seal oldud. Läksime siis rõõmsalt toakaaslastega sööma ja seal siis hakkasid mingid vanemat sorti prantsuse turistid meiega prantsuse ja inglise keele segus õiendama, et rääkisime liiga valjusti ja nemad ei kavatse maksta ja meie peame nende eest maksma seal hotellis. Ja siis hotellitöötajad ütlesid, et kui edaspidi basseini ääres õhtuti räägime, siis ei tohiks probleemi olla, sest sealt ei kosta juttu tubadesse. Pärast ülimaitsvat hommikusööki läksime kanuudega sõitma ja siis tegime giidiga metsas jalutuskäigu. See oli päris tore, meile räägiti igast jutte, kuidas indiaanlased metsas elavad ja metsataimi kasutavad ja saime ka kivipuruga nägusid maalida üksteisel. Pärast tagasi sõitsime hoopis parvedega, kus istudes olid peaaegu nabani vees ja vahepeal otsustasid mõned sõbrad teisi sõpru vette lükata ja siis saime isegi ujuda ja kõik oli väga lõbus. Hotellist me see päev rohkem välja ei läinudki, ainult niipalju, et õhtul korra "linna" peale jalutama. Aga see oli nii väike, et 10 minutiga sai tiir peale tehtud. Ühesõnaga veetsime kokkuvõttes ikkagi jälle õhtu hotellis juttu rääkides, seekord basseini ääres, kus taaskord poisid otsustasid tüdrukuid vette lükata. Ja siis me veel mõtlesime hea nipi välja, kuidas küsida inimestelt kella, et teada saada, kas neil on telefon taskus või ei :) See öö saime veel vähem magada, lihtsalt mainin.

Siis tuli kolmas ja juba viimane päev džunglis. Hommikul oli taaskord raske ärgata, aga siiski saime sööma, kus keegi ei õiendanudki seekord. Pärast siis läksime jälle kanuudesse ja sõitsime taaskord metsa, aga seekord vigastatud loomade hoiupaika (ei tule parem eestikeelne nimi meelde sellele kohale, sest loomaaed see ei olnud). Seal nägime igasuguseid ahve ja madusid ja loomi, kelle nimed mulle meelde ei jäänud. Kõik olid väga armsad ja põnevad ja meile räägiti ka, kuidas näiteks üks anakonda oli seal, sest ta oli varem elanud mingi inimese kodus, aga see polnud teda enam tahtnud, seega andis sinna ja teda loodusesse lasta ei saanud, sest selles piirkonnas anakondasid pole ja seega kui inimesed teda näeksid, satuksid paanikasse ja tapaksid lihtsalt ära. Kui me hotelli jälle tagasi läksime, siis läksime otse päevitusriietega sööma ja seetõttu saime taaskord õiendada. Pärast sööki läksime mingisse liblikamajja, mis algul tundus väga paljulubav, aga tegelikult oli seal ainult paarist erinevast liigist liblikaid, lihtsalt igast liigist hästi palju. Aga ilusad olid nad ikkagi. Õhtul hotellis taaskord rääkisime basseini ääres juttu ning jalutasime hotelli aladel ringi. Korra jõudsime ka hotellist välja ja läksime mingisse karaokebaari, kus olime ainsad inimesed ja siis laulsime seal väga jubedalt ja vahepeal valede sõnadega ja muidugi hästi valjusti. Aga lõbus oli. Ja siis kui hotelli tagasi jõudsime, siis otsustasin ühe soomlase, ühe belglase ja ühe šveitslasega hotelli kööki vargile minna, kuna uks oli lahti ja tuli põles, aga kedagi ei olnud seal. Sõime siis avokaadosid ja juustu ja kana ja pannkooki. Mõnus öine näks :)

Järgmine hommik magasime toakaaslastega natuke sisse (2,5 tundi) ja jäime seetõttu hommikusöögist ilma. Ja pluss me oleksime pidanud eelmisel õhtul kohvrid ära pakkima, aga me ei jõudnud selleni. Seega siis hommikul pakkisime ülikiirelt asju ja kõik pidid meie järele ootama. Aga ma pean ka mainima, et ibarrakad pluss kaks tüdrukut mu toast, kes elavad Riobambas, meie olemegi kõige paremini siia kultuuri sisse sulandunud. Ainult meie rääkisime omavahel hispaania keelt, teised kõik rääkisid inglise keeles. Ja kõik muud asjad ka, näiteks kohalikud sõbrad ja muud kombed nagu hiljaks jäämine. Aga jah, siis hommikul olime kõige viimased ja taaskord reisisime kanuudega mööda jõge ja siis ootas taas ees bussisõit Quitosse. Quitos käisime õhtul korra välja, mina tahtsin oma toakaaslastega minna indiaaniturule, aga kuna me ennast liiga kaua valmis sättisime, siis jõudsime turule täpselt kaks minutit pärast sulgemist. Seal oli veel hunnik inimesi sees, keda võrede vahelt nägime, aga rohkem inimesi enam sisse ei lastud, ainult välja. See öö me põhimõtteliselt vist ei jõudnudki magama. Paar saksa poissi tulid ka meie tuppa ja siis jälle rääkisime peaaegu terve öö. Hommikul jälle sööma ei jõudnud. Ainult pakkisime asjad ja siis läksid kõik bussijaama ja mindigi jälle oma linnadesse tagasi.

Ehk siis olimegi enamuse ajast hotellis, sest isegi kui metsas või liblikamajas käisime, siis ainult natukeseks ajaks ja hiljem olime jälle mitu tundi hotellis ja passisime basseinis või selle ümbruses. Aga kokkuvõttes oli ikkagi tore reis ja sain paari uue inimesega ka sõbraks, kellega enne polnud suhelnud. Seega küll džunglit nii palju ei näinud, aga väga tore puhkus oli ja seal olles oli küll tegelikult selline tunne, nagu oleks jälle Euroopas, kui võtta arvesse toitu, elamist ja inimesi. Oli nagu omamoodi puhkus sellest kohalikust kultuurist. Aga lõpuks oli ka ikkagi tore jälle koju jõuda.

Ma jääksin ootama ka uut reisi, aga otsustasin mitte minna, sest nii paljud juba ütlesid, et ei lähe ja siis pole mul ka mõtet minna, sest see reis oligi ainult seetõttu nii tore, et seltskond oli hästi mõnus. Me otsustasime, et teeme oma väikeseid reise koos sõpradega ja ma veel ei luba midagi, aga äkki jõuan Colombiassegi :)