Pilte

Ma nüüd proovin siia pilte panna, ehk laeb ära. Kohalikust orientatsioonist pilte pole.

Host-ema tegi maniküüri, need peaksid olema hiired.

Otavalos, mu kõrval on siga, mis on siin üks rahvustoite, mu pere lemmik.

Indiaani turg

Kõige vasakul on ema, järgmine on Pricilla, siis mina ja siis Celene.

Peaaegu kõik kingid, ainult tosse pole.

Mu tuba, väike aga armas, vasakul seinas on suur peegel ka.

Auto aknast tehtud, Imbabura vulkaan. Siin on nii, et kui näed Imbabura vulkaani, oled Imbabura provintsis. Ja kui sõidad Imbabura provintsi ja näed vulkaani, pead auto peatama ja vulkaani teretama, muidu on sul teel probleeme.

Kui kingid kohvrisse panin, oli pool juba täis.

OOOMAIGAAD MUL ON NETT

Sain lõpuks internetti. Ma ei tea, kauaks mul seda luksust jätkub, aga praegu on. Varem olen juba natuke (väga palju) kirjutanud valmis Wordis. Siin siis viimaste päevade tegevused. Lõpuks tuli kätte 14. August, mil algas minu reis Ecuadori. Eelmise päeva olin veetnud pakkides ja kohvrit mitu korda üle kaaludes. Ja õhtul, kui ma magama üritasin minna, siis ma pidin ka mitu korda veel alla jooksma ja viimaseid asju kohvrisse viskama. Öösel magasin ka üsna kehvasti, selline ärevus oli. Ma kartsin põhiliselt, et mu kohvrid on liiga rasked või et eksime mõnes lennujaamas ära. Hommikul ärkasin kell kolm. Neljaks läksime lennujaama. Kohtusime YFU inimesega ja jätsime vanematega hüvasti. Esimene lend oli Helsingisse, siis raputas päris kõvasti ja pilvedest kõrgemale lennuk ei tõusnud. Magasime teiste ecuadorlastega enam-vähem terve tee. Helsingis läks kõik algul hästi, aga pardale laskmist pidime oodatust kaks tundi kauem ootama. Lennukil oli mingi viga olnud ja seda tuli parandada. Kristjan magas poole sellest ajast vähemalt, mul und ei tulnud, kuigi väsinud olin küll. Siis sõitsime edasi Londonisse. Seal oli ka lennujaamas lihtne, sest igal pool olid sildid. Me jõudsime isegi seal veel pardale laskmist oodata, kuigi Helsingis läks algsest palju kauem. Londonist sõitsime pika-pika lennuga Miamisse. See lennuk oli megasuur ja istmed olid väga mugavad, seal saime jälle palju magada ja palju süüa sai ka. Seal oli toit kõige parem, saime näiteks seentega ravioole juustukastmega ja juustupitsat. Lennukis olid ka kõigil inimestel eraldi ekraanid, kust sai vaadata filme ja sarju. Miamis oli lennujaamas veidi segasem. Aga leidsime vajalikud kohad ikkagi üles. Lihtsalt sealsed töötajad olid aeglased ja nii meil läks üsna kaua, aga jõudsime väga ilusasti ikkagi oma viimase lennu peale. Quitosse jõudsime vist kuskil 11 õhtul. Ööbimispaika umbes 12. Meie koos šveitslaste ja ühe norrakaga olime viimased tulijad, teised olid juba magama läinud. Esimesel aasta alguse seminari päeval ärkasime kell 7. Oleks võinud ka hiljem, sest hommikusöök oli alles kell 8, aga uni läks kuidagi ära. Muidu ma jagan tuba saksa tüdruku Anna-Mariaga. Igal juhul hommikul sõime saia, suur üllatus küll. Siis toimus workshop, kus kõik tutvustasid ennast ja ma sain teada, et peale minu lähevad Ibarrasse veel ainult kaks sakslast ja üks belglane. Siis saime süüa jogurtit ja müslit. Siis toimus veel üks workshop. Siis sõime lõunat, milleks oli supp ja pärast riis. Jälle ma tõesti väga üllatusin.. Siis räägiti meile Ecuadori kultuurist ja siis saime jälle süüa, sedakorda empanadasid juustuga. Need on vist friteeritud. Siis rääkisime gruppides, kuidas erinevaid probleeme lahendada ja pärast saime õhtusööki. Jälle supp ja riis. Ja siis peale seda toimus väike tantsimine, kus Camila, üks vabatahtlikest, näitas meile, kuidas siinmaal tantsitakse ja siis kõik pidid tema järgi tegema. Ja siis läksid kõik magama. Aa ja soe vesi on meil kuskil kuuest õhtul kuni kümneni ja siis mingi kell hommikul ka korra. Duši alla ei tohi hiljaks jääda. Teisel päeval pidime eriti vara ärkama, sest meil oli vaja minna kusagile viisasid registreerima. Läksime kahe grupina: sakslased, keda on kokku 23, ja ülejäänud. Sakslased läksid enne. Meil toimus workshop. Siis kusagil kümne paiku läksime meie ka. Seal pidime kaks tundi ootama. Igaüks pidi eraldi minema ja oma dokumendid andma ja siis neid kontrolliti. Ühel šveitsi tüdrukul oli viisal mingis kohas vale number kirjutatud ja ta pidi minema töötajatega kaasa. Tal läks veel kaks tundi kauem kui meil. See oli üsna hirmus, sest öeldi, et kui asja korda ei saa, võidakse ta koju saata. Aga õnneks ikka sai korda. Tagasi ööbimiskohta jõudes saime jälle riisi süüa. Siis toimusid veel erinevad workshopid. Õhtul istusime kõik Pedro ümber, ka üks vabatahtlik, ja ta mängis kitarri ning osad laulsid. Läksime üsna hilja magama. Laupäeva hommikul oli meil vähe aega. Pidime asju pakkima ja hommikust sööma. Siis viisime kohvrid välja ning ootasime oma transporti. Ibarra auto tuli esimesena. Sõitsime vist kaks ja pool tundi. Siis läksime kõik Ibarra tugiisiku majja oma peresid ootama. Saksa tüdruku Anna pere tuli esimesena. Tal veab, sest ta isa oskab inglise keelt. Kui nad lahkunud olid, tuli saksa poisi Simoni pere. Tal on väike vend, kes on vist 4. Ka nemad läksid ära ja siis tulid minu ema ja õde Celene. Nad ei oska üldse inglise keelt. Meid pidi koju viima vabatahtlik, sest mu perel polnud veel autot. Kodus oli ka veel Pricilla. Andsin neile kingid ja neile väga meeldisid. Aga tossude eest tahtis ema osa raha ikka anda. Kuna ta nii tungivalt palus, siis pidin nõus olema, muidu nad oleksid vist solvunud. Näitasin neile ka raamatut Tallinna kohta ja nemad omakorda näitasid mulle Ibarra kohta. Siis me sõime ja nad söövad ikka jube palju. Nad tõstsid mulle ka ja mul sai kõht väga täis, aga alles ei tohi toitu jätta, sest see on solvang, seega ma punnitasin kõik endale sisse. Nad joovad kogu aeg mahla, aga ma võtsin vett. Nad arvasid, et ma pean alguses kraanivett ainult natuke proovima, sest kõigil teistel eurooplastel on sellest halb hakanud. Mul ei hakanud. Ma olen eriline. Õhtul tuli Manuel koju. Andsin talle ka kingid ja kõigile väga maitsesid need Kalevi kommid. Siis me läksime välja, et tähistada nii minu tulekut, kui ka seda, et Manuel sai tööl mingisuguse diplomi. Läksime mingisse toidukohta kana sööma. Enne seda saime aga suppi, kus sees olid sellised asjad nagu otras partes de pollo. Mina andsin need osad Pricillale, aga puljongi sõin ära. Siis mul sai kõht juba täis ja kana ma ei söönudki. Nad naersid, et nad söövad nii palju. Kana süüakse Ecuadoris näppudega. Isegi kanafileed süüakse niimoodi. Kui me pärast koju jõudsime, tõi mingisugune peretuttav meile auto. See ongi vist nüüd meie oma. Siis andis Celene mulle ühe kohaliku kõnekaardi ja see isegi töötas minu telefonis. Pärast läksin magama. Öösel on siin päris külm, pean magama kampsuniga, siis on OK. Pühapäeval oli Pricilla sünnipäev. Kinkisin talle Eesti mustriga sokid, Mõnusa Maiuse ja puidust käevõru. Pärast hommikusööki läksime Otavalosse. See linn on Ibarra lähedal. Seal on indiaani turg. Pricillale osteti sealt nahast sandaalid. Mina sain saabumiskingiks salli. Pärastlõunal jõudsime koju tagasi. Siis kõik läksid puhkama ehk magama. Seda tehakse palju. Kui üles tõusin, hakkasime host-emaga Pricile kooki tegema. Ma ei saa eriti aru, mis ma tegema pean, aga püüan ikka aidata. Kooki tehti fantaga. Kui kook oli ahju pandud, jooksime kõik ruttu missale. See oli hästi kodu lähedal. Mulle eriti ei meeldinud, sest ma ei saanud midagi aru, mul oli igav ja kui kõik laulsid, vaadati mind kurja pilguga, et miks ma ei laula. Ja siis vahepeal kõik vist palvetasid või midagi taolist. Siis rääkis padre midagi hästi pikalt. Poole ajast ta karjus mikrofoni ja me istusime üsna kõlari lähedal. Mul oli ebamugav ja samas igav. See kestis vist umbes pool tundi, siis läksime joostes koju ja vaatasime, mis kook teeb. Siis hakkas ema süüa tegema. Söögiks oli riis (milline ime) sealihaga. Ema soovis tungivalt, et ma prooviksin ja nii ma siis suht pidin võtma. Mulle ei maitsenud, aga toitu ei tohi alles jätta ja ma sõin ära. Siis sõime kooki ja laulsime Pricillale. Pärast läksime jäle üsna vara magama. Järgmine päev ärkasime vara. Isa pidi tööle minema. Mina emaga läksin trenni. See on mingisugune aeroobikalaadne asi vist, see on tasuta. See oli minu jaoks päris raske, oleme ikkagi 2200 meetri kõrgusel. Pärast trenni saime kokku Celenega, kellel oli vaja mingeid koopiaid teha kooli jaoks. Ootasime seal koopiate tegemise kohas ligi kaks tundi. Pärast läksime Celene ülikooli ja ootasime seal umbes pool tundi. Siis läksime mina ja Celene koju, ema jäi järjekorda. Käisime mõlemad duši all ja ruttasime tagasi. Sõidame siin kogu aeg taksoga, sest see on ainult 1 dollar, kui sõidad linna sees. Ootasime veel, siis läksime emaga koju ja Celene jäi ootama. Kodus avastas ema, et väravavõtit pole. Küsisime naabri abi, et suur värav eest ära lükata. (Suur värav on umbes 2 meetri kõrgune, väga lai ja raske, selle sees on väike värav, mille jaoks on võtit vaja.) Naaber küsis, kust ma pärit olen ja kui sai teada, et Eestist, küsis, kas oskan inglise keelt. Tuli välja, et ta on inglise keele õpetaja. Sain temaga natuke inglise keeles rääkida. Nii hea oli, sest ei pidanud kogu aeg sõnaraamatut kasutama. Tema abiga saime väravast sisse ja koju. Seal tegime õigeid tortillasid ja ema praadis muna. Mina ei oska öelda, et ma tahan, et muna oleks üleni küps, seega sain toore munakollasega muna. Pidin ära sööma. Ühtlasi oli salatiks toores sibul. Aga ma ei saa siin ise toitu tõsta, kõigile tõstab ema. Seega pidin sööma toorest munakollast ja toorest sibulat. Toores muna on isegi vastikum minu jaoks, kui toores sibul. Pärast läksime jälle puhkama. Nüüd on jube palju kirjutatud, loodan, et keegi viitsib lugeda ka ;)

Nädal aega veel...

Ma nii ootan juba minekut, kuigi megalt tuleb närv ka sisse.
Lõpuks saime perega ühendust, aga mitte meili teel, vaid nad otsisid mu facebookist üles. Algul otsisin neid ise ka, aga ei leidnud. Tuleb välja, et neil ei ole eraldi kasutajaid, vaid üks pere oma. Igal juhul saatsid nad mulle siis lühikese kirja seal hispaania keeles, ma ei saanud sellest eriti aru, isegi google translate jättis suht segaseks. Aga siiski kirjutasin (samuti google translate abil) neile vastu hispaania keeles, nüüd nad võiksid mulle jälle vastata. Tahan juba nendega suhelda ja rohkem neist teada saada.
Muidu olen vahepeal juba palju asju jõudnud ära teha. Näiteks tegime krediitkaardi, millega saan seal raha välja võtta iga kuu alguses, leidsime lõpuks läpaka, mis oleks piisavalt vana, et ma julgeksin seda kaasa võtta (saan tädi hullult vana endale :))  ja siis olen veel palju-palju kinke neile ostnud. Neid kinke sai hullult palju ja osa on veel ka ostmata. Mul saab vist pool kohvrit nendest asjadest täis :D
Aga viisat pole ma veel saanud, sest saatkonnas on neil hullult kiire ja meie asju pole veel ette võetud. See on üsna halb, sest siis saab viisa nii viimasel hetkel valmis, et ma võib-olla ei jõua ESTA luba teha. See on luba USAst läbi lendamiseks ja selle jaoks on vaja passi, mis on mul Stockholmis praegu... Ja kui ma ei saa oma asju tehtud, siis võidakse mu lend isegi kaks nädalat edasi lükata ja seda ma kohe kindlasti ei tahaks.
Nüüd hakkavad mul varsti kohe toimuma juba kõik ärasaatmispeod, kui ma ainult viitsiksin ükskord ära korraldada need :D Aga jah, see viimane nädal Eestis tuleb megakiire ja tegevusi täis topitud ja hull. Niiet ma olen tõenäoliselt Ecuadori jõudes maruväsinud. 
Aga põhiline on siiski sinna kohale jõuda ja seda selle õige lennuga.
Eks ma siis jälle ootan vastust oma perelt ja ootan ka oma passi. Eks näis, mis saab...

La Ciudad Blanca

Valge linn...
See on üks linnake nimega Ibarra. See asub üsnagi kõrgel mägedes, üle 2000 meetri merepinnast. Selles linnas on kõik majad valged ja sealt on tulnud ka tema hüüdnimi. Ta on umbes Pärnu suurune, vist. Seal on enam-vähem 100 000 elanikku. See asub 80 km Quitost põhjas ja umbes sama palju Kolumbiast lõunas. Ta ei ole just rannikul, aga kohe selle kõrval on suur järv Laguna de Yahuarcocha. Selle kõrval on veel vulkaan nimega Imbabura. See on üks Ecuadori uuemaid linnu. Kuigi algselt ehitati 1606. aastal, siis maavärina tõttu hävines linn peaaegu täielikult 1868. aastal ja nii ehitati uuesti üles 1872. aastal. Seda aastat loetaksegi nüüd selle linna alguseks.

Ja see linn on varsti minu kodu, sest ma sain teada oma pere! Mul hakkab olema siis isa, kes on vist riigitöötaja, ema, kes on kodune ja kaks õde, kes elavad kodus ainult nädalavahetustel. Üks on 23- ja teine 20-aastane. Isa nimi on Manuel, ema on Geomara, õed on Celene ja Pricilla. Mul hakkab olema oma tuba. Kooli nimi on Colegio Bilingue.

Rohkem infot kahjuks pole, sest sain pere alles eile teada, aga saatsin neile juba meili ja loodetavasti nad vastavad ka sellele :)

Ecuadori kohta

Mõtlesin kirjutada siia ka natuke midagi Ecuadori kohta, sest paljud tõenäoliselt väga tuttavad selle riigiga ei ole. Ja ega ma ise ka varem ei teadnud eriti midagi selle kohta.

Niisiis, Ecuador asub Lõuna-Ameerikas, tal on piirid Columbia ja Peruuga ning on üks kahest riigist Lõuna-Ameerikas, millel pole piire Brasiiliaga. Ecuador asub ekvaatoril.

Sealseks valuutaks on USA dollar ja nagu ma kuulnud olen, tahavad sealsed inimesed üldiselt olla üsna palju usakate moodi.. Ecuadori pealinn on Quito, suurim linn Guayaquil. Riigikeeleks on hispaania keel. Pindala on 283 560 km² ja elanike arv on umbes 13 710 000. Ecuadori aeg on Eesti omast 7 tundi taga. Kui kedagi peaks huvitama, siis telefonikood on 593 (ma tõenäoliselt räägin seal kohaliku kõnekaardi ja kohaliku telefoniga).

Ecuador jaguneb neljaks piirkonnaks: vihmamets, mäestik, rannik ja Galapagose saared.

Nagu mina aru sain, on Ecuadoris meie aastaaegade asemel pigem kuiv ja vihmane aastaaeg.
Enamik usklikke on katoliiklased või protestandid.

Ecuadori lipu värvide tähendus:
kollane - tähistab päikest ja esivanemate kulda, samuti lahkust ja ka saagi viljakust
sinine - tähistab taevast ja merd, ka iseseisvust ja eraldiseismist Hispaaniast
punane - veri, mida kangelased ja patrioodid valasid Ecuadori iseseisvuse eest, veel on see tugevus ja vaprus

Vapp

Ja need ongi põhilised asjad, mida ma hetkel tean..

Alustuseks siis natuke midagi..

Niisis, tegin ka lõpuks blogi, nagu kõigile lubatud sai. Kes veel ei tea, siis mina olen Grete-Liis, ma olen 16-aastane ja lähen 2013/2014 õppeaastal vahetusõpilaseks Ecuadori. Kuigi eeldatavasti loevad mu blogi siiski sõbrad-tuttavad-sugulased, kes juba teadsid seda.

Kuna olen blogitamisega üsna hilja peale jäänud, tuleb mul kõike eelnevalt juhtunut lühemalt kirjutada, kui alguses võib-olla plaanis oli. Igal juhul siis..kõik sai alguse juba eelmise aasta kevadel, kui mu õde rääkis, kuidas tema nüüdseks endine kassiõde läheb Slovakkiasse vahetusõpilaseks (hetkel on ta juba tagasi). Mu õde hakkas siis ise ka natuke YFU kohta uurima ja seda tegin ka mina. Ma vaatasin kohe esimese asjana loomulikult riikide nimekirja ja kohe jäi silma minu jaoks kõge eksootilisem riik Ecuador. Peale seda ma ei saanudki seda Ecuadori päriselt peast välja.. Sügisel hakkasin  ma asja tõsisemalt ajama, selleks ajaks olin juba ise üsna veendunud, et tahan tõesti vahetusõpilaseks minna, ja olin ka vanemaid natuke moosinud, et Ecuador pole üldse nii hull. Täitsin YFUle mingi ankeedi ja võib-olla saatsin veel mingi kirja enda kohta, enam hästi ei mäletagi. Ja lõpuks läksin valimispäevale, kus siis mängisime palju mänge, sõime hullult palju ja muidugi kuulasime yfukate jutte nende vahetusaastate kohta. Kõik oli väga tore ja polnud üldse nii ametlik, nagu ma oodanud olin. Üldse oli mul enne valimispäeva palju teistsugusem ettekujuts YFUst, aga tegelikult olid kõik supersõbralikud ja väga palju toredmad, kui ma arvasin.

Varsti pärast valimispäeva saadeti mulle meil, et sobin küll vahetusõpilaseks ja siis ma olin muidugi jube rõõmus, sest ma algul kujutasin ette, et nad valivad vaid üksikud välja vahetusõpilasteks.
Ja siis varsti toimus lepinguvestlus ja seal mu vanemad piinasid seda vaest YFU vabatahtlikku, kes meiega vestles. Mu vanemad otsustasid kõik üksikud punktid väga põhjalikult läbi arutada, aga eks see vist oli vajalik ka, et kõik ikka selge oleks.. Lepinguvestlusel üritati mind veel veenda, et ma äkki hoopis Uruguay või Argentiina või Tšiili valiksin, sest arvati, et need on ehk natuke turvalisemad riigid, aga Ecuador oli juba mulle kuskile ajju kinni jäänud ja nii ma siiski otsustasin, et Ecuador it is :)

Paar päeva või isegi nädalat läks mööda, enne kui me lepingule allkirjad panime ja vahepeal jõudsid kohad isegi täis saada, kuid mulle õnnestus tekitada veel üks koht õnneks. Aa ja mulle räägiti sellest muidugi siis, kui koht jälle olemas oli, niiet väga suurt muret mul siiski ei olnud :) Noh ja kui allkirjad antud olid, siis sain ma suure ja paksu rahvusvahelise faili, mis tuli ära täita. Selleks kulus mul kaks kuud ja kuigi mu ema arvates oli seegi aeg liiga palju, siis võrreldes osade inimeste nelja ja viie kuuga olin ma üsna tubli. Kui see fail saadetud sai, siis ei jäänudki muud üle, kui oodata.

28.-30. juunil toimus ka ELO, mis on eelorientatsioon kõigile tulevastele VÕPidele (vahetusõpilastele). Seal oli üsna väsitav kuulata kolm päeva vabatahtlike jutte, aga lõpuks oli kõik info ikkagi väga vajalik ja õhtused tegevused väga lõbusad.

Nüüd peale ELOt olen ma jälle palju oodanud, kuigi see aeg on läinud tegelikult nii märkamatult, sest nii palju asju on olnud ja on veel vaja ära teha enne päriselt vahetusaastale minemist. Ainuke asi, mis mulle veel päriselt muret tekitab, on see, et ikka pole teada minu hostperet ja kõik teised tulevased ecuadorlased on juba enda omad teada saanud. Kuigi eks mujale minejatest on ka veel inimesi, kes ikkagi ei tea oma peret. Ja ühele tüdrukule saadeti isegi kohaliku YFU poolt meil, et see aasta on  väga raske peresid leida..

 Meid, Ecuadori minejaid on muidu koos minuga neli ja algselt oli kohti vaid kahele, aga USA omadega oli sama lugu: kohti oli 10,  minejaid on 17. Aga eks see vist ole nii nende populaarsemate riikidega :)


Nojah ja nüüd ma siis jälle ootan ja uurin pidevalt Ecuadori kohta ja loodetavasti saan ka varsti ikkagi pere teada:)