Sain lõpuks internetti. Ma ei tea, kauaks mul seda luksust jätkub, aga praegu on. Varem olen juba natuke (väga palju) kirjutanud valmis Wordis. Siin siis viimaste päevade tegevused.
Lõpuks tuli kätte 14. August, mil algas minu reis Ecuadori. Eelmise päeva olin veetnud pakkides ja kohvrit mitu korda üle kaaludes. Ja õhtul, kui ma magama üritasin minna, siis ma pidin ka mitu korda veel alla jooksma ja viimaseid asju kohvrisse viskama. Öösel magasin ka üsna kehvasti, selline ärevus oli. Ma kartsin põhiliselt, et mu kohvrid on liiga rasked või et eksime mõnes lennujaamas ära. Hommikul ärkasin kell kolm. Neljaks läksime lennujaama. Kohtusime YFU inimesega ja jätsime vanematega hüvasti.
Esimene lend oli Helsingisse, siis raputas päris kõvasti ja pilvedest kõrgemale lennuk ei tõusnud. Magasime teiste ecuadorlastega enam-vähem terve tee. Helsingis läks kõik algul hästi, aga pardale laskmist pidime oodatust kaks tundi kauem ootama. Lennukil oli mingi viga olnud ja seda tuli parandada. Kristjan magas poole sellest ajast vähemalt, mul und ei tulnud, kuigi väsinud olin küll. Siis sõitsime edasi Londonisse. Seal oli ka lennujaamas lihtne, sest igal pool olid sildid. Me jõudsime isegi seal veel pardale laskmist oodata, kuigi Helsingis läks algsest palju kauem. Londonist sõitsime pika-pika lennuga Miamisse. See lennuk oli megasuur ja istmed olid väga mugavad, seal saime jälle palju magada ja palju süüa sai ka. Seal oli toit kõige parem, saime näiteks seentega ravioole juustukastmega ja juustupitsat. Lennukis olid ka kõigil inimestel eraldi ekraanid, kust sai vaadata filme ja sarju. Miamis oli lennujaamas veidi segasem. Aga leidsime vajalikud kohad ikkagi üles. Lihtsalt sealsed töötajad olid aeglased ja nii meil läks üsna kaua, aga jõudsime väga ilusasti ikkagi oma viimase lennu peale. Quitosse jõudsime vist kuskil 11 õhtul. Ööbimispaika umbes 12. Meie koos šveitslaste ja ühe norrakaga olime viimased tulijad, teised olid juba magama läinud.
Esimesel aasta alguse seminari päeval ärkasime kell 7. Oleks võinud ka hiljem, sest hommikusöök oli alles kell 8, aga uni läks kuidagi ära. Muidu ma jagan tuba saksa tüdruku Anna-Mariaga. Igal juhul hommikul sõime saia, suur üllatus küll. Siis toimus workshop, kus kõik tutvustasid ennast ja ma sain teada, et peale minu lähevad Ibarrasse veel ainult kaks sakslast ja üks belglane. Siis saime süüa jogurtit ja müslit. Siis toimus veel üks workshop. Siis sõime lõunat, milleks oli supp ja pärast riis. Jälle ma tõesti väga üllatusin.. Siis räägiti meile Ecuadori kultuurist ja siis saime jälle süüa, sedakorda empanadasid juustuga. Need on vist friteeritud. Siis rääkisime gruppides, kuidas erinevaid probleeme lahendada ja pärast saime õhtusööki. Jälle supp ja riis. Ja siis peale seda toimus väike tantsimine, kus Camila, üks vabatahtlikest, näitas meile, kuidas siinmaal tantsitakse ja siis kõik pidid tema järgi tegema. Ja siis läksid kõik magama. Aa ja soe vesi on meil kuskil kuuest õhtul kuni kümneni ja siis mingi kell hommikul ka korra. Duši alla ei tohi hiljaks jääda.
Teisel päeval pidime eriti vara ärkama, sest meil oli vaja minna kusagile viisasid registreerima. Läksime kahe grupina: sakslased, keda on kokku 23, ja ülejäänud. Sakslased läksid enne. Meil toimus workshop. Siis kusagil kümne paiku läksime meie ka. Seal pidime kaks tundi ootama. Igaüks pidi eraldi minema ja oma dokumendid andma ja siis neid kontrolliti. Ühel šveitsi tüdrukul oli viisal mingis kohas vale number kirjutatud ja ta pidi minema töötajatega kaasa. Tal läks veel kaks tundi kauem kui meil. See oli üsna hirmus, sest öeldi, et kui asja korda ei saa, võidakse ta koju saata. Aga õnneks ikka sai korda. Tagasi ööbimiskohta jõudes saime jälle riisi süüa. Siis toimusid veel erinevad workshopid. Õhtul istusime kõik Pedro ümber, ka üks vabatahtlik, ja ta mängis kitarri ning osad laulsid. Läksime üsna hilja magama.
Laupäeva hommikul oli meil vähe aega. Pidime asju pakkima ja hommikust sööma. Siis viisime kohvrid välja ning ootasime oma transporti. Ibarra auto tuli esimesena. Sõitsime vist kaks ja pool tundi. Siis läksime kõik Ibarra tugiisiku majja oma peresid ootama. Saksa tüdruku Anna pere tuli esimesena. Tal veab, sest ta isa oskab inglise keelt. Kui nad lahkunud olid, tuli saksa poisi Simoni pere. Tal on väike vend, kes on vist 4. Ka nemad läksid ära ja siis tulid minu ema ja õde Celene. Nad ei oska üldse inglise keelt. Meid pidi koju viima vabatahtlik, sest mu perel polnud veel autot.
Kodus oli ka veel Pricilla. Andsin neile kingid ja neile väga meeldisid. Aga tossude eest tahtis ema osa raha ikka anda. Kuna ta nii tungivalt palus, siis pidin nõus olema, muidu nad oleksid vist solvunud. Näitasin neile ka raamatut Tallinna kohta ja nemad omakorda näitasid mulle Ibarra kohta. Siis me sõime ja nad söövad ikka jube palju. Nad tõstsid mulle ka ja mul sai kõht väga täis, aga alles ei tohi toitu jätta, sest see on solvang, seega ma punnitasin kõik endale sisse. Nad joovad kogu aeg mahla, aga ma võtsin vett. Nad arvasid, et ma pean alguses kraanivett ainult natuke proovima, sest kõigil teistel eurooplastel on sellest halb hakanud. Mul ei hakanud. Ma olen eriline. Õhtul tuli Manuel koju. Andsin talle ka kingid ja kõigile väga maitsesid need Kalevi kommid. Siis me läksime välja, et tähistada nii minu tulekut, kui ka seda, et Manuel sai tööl mingisuguse diplomi. Läksime mingisse toidukohta kana sööma. Enne seda saime aga suppi, kus sees olid sellised asjad nagu otras partes de pollo. Mina andsin need osad Pricillale, aga puljongi sõin ära. Siis mul sai kõht juba täis ja kana ma ei söönudki. Nad naersid, et nad söövad nii palju. Kana süüakse Ecuadoris näppudega. Isegi kanafileed süüakse niimoodi. Kui me pärast koju jõudsime, tõi mingisugune peretuttav meile auto. See ongi vist nüüd meie oma. Siis andis Celene mulle ühe kohaliku kõnekaardi ja see isegi töötas minu telefonis. Pärast läksin magama. Öösel on siin päris külm, pean magama kampsuniga, siis on OK.
Pühapäeval oli Pricilla sünnipäev. Kinkisin talle Eesti mustriga sokid, Mõnusa Maiuse ja puidust käevõru. Pärast hommikusööki läksime Otavalosse. See linn on Ibarra lähedal. Seal on indiaani turg. Pricillale osteti sealt nahast sandaalid. Mina sain saabumiskingiks salli. Pärastlõunal jõudsime koju tagasi. Siis kõik läksid puhkama ehk magama. Seda tehakse palju. Kui üles tõusin, hakkasime host-emaga Pricile kooki tegema. Ma ei saa eriti aru, mis ma tegema pean, aga püüan ikka aidata. Kooki tehti fantaga. Kui kook oli ahju pandud, jooksime kõik ruttu missale. See oli hästi kodu lähedal. Mulle eriti ei meeldinud, sest ma ei saanud midagi aru, mul oli igav ja kui kõik laulsid, vaadati mind kurja pilguga, et miks ma ei laula. Ja siis vahepeal kõik vist palvetasid või midagi taolist. Siis rääkis padre midagi hästi pikalt. Poole ajast ta karjus mikrofoni ja me istusime üsna kõlari lähedal. Mul oli ebamugav ja samas igav. See kestis vist umbes pool tundi, siis läksime joostes koju ja vaatasime, mis kook teeb. Siis hakkas ema süüa tegema. Söögiks oli riis (milline ime) sealihaga. Ema soovis tungivalt, et ma prooviksin ja nii ma siis suht pidin võtma. Mulle ei maitsenud, aga toitu ei tohi alles jätta ja ma sõin ära. Siis sõime kooki ja laulsime Pricillale. Pärast läksime jäle üsna vara magama.
Järgmine päev ärkasime vara. Isa pidi tööle minema. Mina emaga läksin trenni. See on mingisugune aeroobikalaadne asi vist, see on tasuta. See oli minu jaoks päris raske, oleme ikkagi 2200 meetri kõrgusel. Pärast trenni saime kokku Celenega, kellel oli vaja mingeid koopiaid teha kooli jaoks. Ootasime seal koopiate tegemise kohas ligi kaks tundi. Pärast läksime Celene ülikooli ja ootasime seal umbes pool tundi. Siis läksime mina ja Celene koju, ema jäi järjekorda. Käisime mõlemad duši all ja ruttasime tagasi. Sõidame siin kogu aeg taksoga, sest see on ainult 1 dollar, kui sõidad linna sees. Ootasime veel, siis läksime emaga koju ja Celene jäi ootama. Kodus avastas ema, et väravavõtit pole. Küsisime naabri abi, et suur värav eest ära lükata. (Suur värav on umbes 2 meetri kõrgune, väga lai ja raske, selle sees on väike värav, mille jaoks on võtit vaja.) Naaber küsis, kust ma pärit olen ja kui sai teada, et Eestist, küsis, kas oskan inglise keelt. Tuli välja, et ta on inglise keele õpetaja. Sain temaga natuke inglise keeles rääkida. Nii hea oli, sest ei pidanud kogu aeg sõnaraamatut kasutama. Tema abiga saime väravast sisse ja koju. Seal tegime õigeid tortillasid ja ema praadis muna. Mina ei oska öelda, et ma tahan, et muna oleks üleni küps, seega sain toore munakollasega muna. Pidin ära sööma. Ühtlasi oli salatiks toores sibul. Aga ma ei saa siin ise toitu tõsta, kõigile tõstab ema. Seega pidin sööma toorest munakollast ja toorest sibulat. Toores muna on isegi vastikum minu jaoks, kui toores sibul. Pärast läksime jälle puhkama.
Nüüd on jube palju kirjutatud, loodan, et keegi viitsib lugeda ka ;)
