Valge linn...
See on üks linnake nimega Ibarra. See asub üsnagi kõrgel mägedes, üle 2000 meetri merepinnast. Selles linnas on kõik majad valged ja sealt on tulnud ka tema hüüdnimi. Ta on umbes Pärnu suurune, vist. Seal on enam-vähem 100 000 elanikku. See asub 80 km Quitost põhjas ja umbes sama palju Kolumbiast lõunas. Ta ei ole just rannikul, aga kohe selle kõrval on suur järv Laguna de Yahuarcocha. Selle kõrval on veel vulkaan nimega Imbabura. See on üks Ecuadori uuemaid linnu. Kuigi algselt ehitati 1606. aastal, siis maavärina tõttu hävines linn peaaegu täielikult 1868. aastal ja nii ehitati uuesti üles 1872. aastal. Seda aastat loetaksegi nüüd selle linna alguseks.
Ja see linn on varsti minu kodu, sest ma sain teada oma pere! Mul hakkab olema siis isa, kes on vist riigitöötaja, ema, kes on kodune ja kaks õde, kes elavad kodus ainult nädalavahetustel. Üks on 23- ja teine 20-aastane. Isa nimi on Manuel, ema on Geomara, õed on Celene ja Pricilla. Mul hakkab olema oma tuba. Kooli nimi on Colegio Bilingue.
Rohkem infot kahjuks pole, sest sain pere alles eile teada, aga saatsin neile juba meili ja loodetavasti nad vastavad ka sellele :)
neljapäev, 25. juuli 2013
teisipäev, 23. juuli 2013
Ecuadori kohta
Mõtlesin kirjutada siia ka natuke midagi Ecuadori kohta, sest paljud tõenäoliselt väga tuttavad selle riigiga ei ole. Ja ega ma ise ka varem ei teadnud eriti midagi selle kohta.
Niisiis, Ecuador asub Lõuna-Ameerikas, tal on piirid Columbia ja Peruuga ning on üks kahest riigist Lõuna-Ameerikas, millel pole piire Brasiiliaga. Ecuador asub ekvaatoril.
Sealseks valuutaks on USA dollar ja nagu ma kuulnud olen, tahavad sealsed inimesed üldiselt olla üsna palju usakate moodi.. Ecuadori pealinn on Quito, suurim linn Guayaquil. Riigikeeleks on hispaania keel. Pindala on 283 560 km² ja elanike arv on umbes 13 710 000. Ecuadori aeg on Eesti omast 7 tundi taga. Kui kedagi peaks huvitama, siis telefonikood on 593 (ma tõenäoliselt räägin seal kohaliku kõnekaardi ja kohaliku telefoniga).
Ecuador jaguneb neljaks piirkonnaks: vihmamets, mäestik, rannik ja Galapagose saared.
Nagu mina aru sain, on Ecuadoris meie aastaaegade asemel pigem kuiv ja vihmane aastaaeg.
Enamik usklikke on katoliiklased või protestandid.
Ecuadori lipu värvide tähendus:
kollane - tähistab päikest ja esivanemate kulda, samuti lahkust ja ka saagi viljakust
sinine - tähistab taevast ja merd, ka iseseisvust ja eraldiseismist Hispaaniast
punane - veri, mida kangelased ja patrioodid valasid Ecuadori iseseisvuse eest, veel on see tugevus ja vaprus
Ja need ongi põhilised asjad, mida ma hetkel tean..
Niisiis, Ecuador asub Lõuna-Ameerikas, tal on piirid Columbia ja Peruuga ning on üks kahest riigist Lõuna-Ameerikas, millel pole piire Brasiiliaga. Ecuador asub ekvaatoril.
Sealseks valuutaks on USA dollar ja nagu ma kuulnud olen, tahavad sealsed inimesed üldiselt olla üsna palju usakate moodi.. Ecuadori pealinn on Quito, suurim linn Guayaquil. Riigikeeleks on hispaania keel. Pindala on 283 560 km² ja elanike arv on umbes 13 710 000. Ecuadori aeg on Eesti omast 7 tundi taga. Kui kedagi peaks huvitama, siis telefonikood on 593 (ma tõenäoliselt räägin seal kohaliku kõnekaardi ja kohaliku telefoniga).
Ecuador jaguneb neljaks piirkonnaks: vihmamets, mäestik, rannik ja Galapagose saared.
Nagu mina aru sain, on Ecuadoris meie aastaaegade asemel pigem kuiv ja vihmane aastaaeg.
Enamik usklikke on katoliiklased või protestandid.
Ecuadori lipu värvide tähendus:
kollane - tähistab päikest ja esivanemate kulda, samuti lahkust ja ka saagi viljakust
sinine - tähistab taevast ja merd, ka iseseisvust ja eraldiseismist Hispaaniast
punane - veri, mida kangelased ja patrioodid valasid Ecuadori iseseisvuse eest, veel on see tugevus ja vaprus
Vapp
Ja need ongi põhilised asjad, mida ma hetkel tean..
esmaspäev, 22. juuli 2013
Alustuseks siis natuke midagi..
Niisis, tegin ka lõpuks blogi, nagu kõigile lubatud sai. Kes veel ei tea, siis mina olen Grete-Liis, ma olen 16-aastane ja lähen 2013/2014 õppeaastal vahetusõpilaseks Ecuadori. Kuigi eeldatavasti loevad mu blogi siiski sõbrad-tuttavad-sugulased,
kes juba teadsid seda.
Kuna olen blogitamisega üsna hilja peale jäänud, tuleb mul kõike eelnevalt juhtunut lühemalt kirjutada, kui alguses võib-olla plaanis oli. Igal juhul siis..kõik sai alguse juba eelmise aasta kevadel, kui mu õde rääkis, kuidas tema nüüdseks endine kassiõde läheb Slovakkiasse vahetusõpilaseks (hetkel on ta juba tagasi). Mu õde hakkas siis ise ka natuke YFU kohta uurima ja seda tegin ka mina. Ma vaatasin kohe esimese asjana loomulikult riikide nimekirja ja kohe jäi silma minu jaoks kõge eksootilisem riik Ecuador. Peale seda ma ei saanudki seda Ecuadori päriselt peast välja.. Sügisel hakkasin ma asja tõsisemalt ajama, selleks ajaks olin juba ise üsna veendunud, et tahan tõesti vahetusõpilaseks minna, ja olin ka vanemaid natuke moosinud, et Ecuador pole üldse nii hull. Täitsin YFUle mingi ankeedi ja võib-olla saatsin veel mingi kirja enda kohta, enam hästi ei mäletagi. Ja lõpuks läksin valimispäevale, kus siis mängisime palju mänge, sõime hullult palju ja muidugi kuulasime yfukate jutte nende vahetusaastate kohta. Kõik oli väga tore ja polnud üldse nii ametlik, nagu ma oodanud olin. Üldse oli mul enne valimispäeva palju teistsugusem ettekujuts YFUst, aga tegelikult olid kõik supersõbralikud ja väga palju toredmad, kui ma arvasin.
Varsti pärast valimispäeva saadeti mulle meil, et sobin küll vahetusõpilaseks ja siis ma olin muidugi jube rõõmus, sest ma algul kujutasin ette, et nad valivad vaid üksikud välja vahetusõpilasteks.
Ja siis varsti toimus lepinguvestlus ja seal mu vanemad piinasid seda vaest YFU vabatahtlikku, kes meiega vestles. Mu vanemad otsustasid kõik üksikud punktid väga põhjalikult läbi arutada, aga eks see vist oli vajalik ka, et kõik ikka selge oleks.. Lepinguvestlusel üritati mind veel veenda, et ma äkki hoopis Uruguay või Argentiina või Tšiili valiksin, sest arvati, et need on ehk natuke turvalisemad riigid, aga Ecuador oli juba mulle kuskile ajju kinni jäänud ja nii ma siiski otsustasin, et Ecuador it is :)
Paar päeva või isegi nädalat läks mööda, enne kui me lepingule allkirjad panime ja vahepeal jõudsid kohad isegi täis saada, kuid mulle õnnestus tekitada veel üks koht õnneks. Aa ja mulle räägiti sellest muidugi siis, kui koht jälle olemas oli, niiet väga suurt muret mul siiski ei olnud :) Noh ja kui allkirjad antud olid, siis sain ma suure ja paksu rahvusvahelise faili, mis tuli ära täita. Selleks kulus mul kaks kuud ja kuigi mu ema arvates oli seegi aeg liiga palju, siis võrreldes osade inimeste nelja ja viie kuuga olin ma üsna tubli. Kui see fail saadetud sai, siis ei jäänudki muud üle, kui oodata.
28.-30. juunil toimus ka ELO, mis on eelorientatsioon kõigile tulevastele VÕPidele (vahetusõpilastele). Seal oli üsna väsitav kuulata kolm päeva vabatahtlike jutte, aga lõpuks oli kõik info ikkagi väga vajalik ja õhtused tegevused väga lõbusad.
Nüüd peale ELOt olen ma jälle palju oodanud, kuigi see aeg on läinud tegelikult nii märkamatult, sest nii palju asju on olnud ja on veel vaja ära teha enne päriselt vahetusaastale minemist. Ainuke asi, mis mulle veel päriselt muret tekitab, on see, et ikka pole teada minu hostperet ja kõik teised tulevased ecuadorlased on juba enda omad teada saanud. Kuigi eks mujale minejatest on ka veel inimesi, kes ikkagi ei tea oma peret. Ja ühele tüdrukule saadeti isegi kohaliku YFU poolt meil, et see aasta on väga raske peresid leida..
Meid, Ecuadori minejaid on muidu koos minuga neli ja algselt oli kohti vaid kahele, aga USA omadega oli sama lugu: kohti oli 10, minejaid on 17. Aga eks see vist ole nii nende populaarsemate riikidega :)
Nojah ja nüüd ma siis jälle ootan ja uurin pidevalt Ecuadori kohta ja loodetavasti saan ka varsti ikkagi pere teada:)
Kuna olen blogitamisega üsna hilja peale jäänud, tuleb mul kõike eelnevalt juhtunut lühemalt kirjutada, kui alguses võib-olla plaanis oli. Igal juhul siis..kõik sai alguse juba eelmise aasta kevadel, kui mu õde rääkis, kuidas tema nüüdseks endine kassiõde läheb Slovakkiasse vahetusõpilaseks (hetkel on ta juba tagasi). Mu õde hakkas siis ise ka natuke YFU kohta uurima ja seda tegin ka mina. Ma vaatasin kohe esimese asjana loomulikult riikide nimekirja ja kohe jäi silma minu jaoks kõge eksootilisem riik Ecuador. Peale seda ma ei saanudki seda Ecuadori päriselt peast välja.. Sügisel hakkasin ma asja tõsisemalt ajama, selleks ajaks olin juba ise üsna veendunud, et tahan tõesti vahetusõpilaseks minna, ja olin ka vanemaid natuke moosinud, et Ecuador pole üldse nii hull. Täitsin YFUle mingi ankeedi ja võib-olla saatsin veel mingi kirja enda kohta, enam hästi ei mäletagi. Ja lõpuks läksin valimispäevale, kus siis mängisime palju mänge, sõime hullult palju ja muidugi kuulasime yfukate jutte nende vahetusaastate kohta. Kõik oli väga tore ja polnud üldse nii ametlik, nagu ma oodanud olin. Üldse oli mul enne valimispäeva palju teistsugusem ettekujuts YFUst, aga tegelikult olid kõik supersõbralikud ja väga palju toredmad, kui ma arvasin.
Varsti pärast valimispäeva saadeti mulle meil, et sobin küll vahetusõpilaseks ja siis ma olin muidugi jube rõõmus, sest ma algul kujutasin ette, et nad valivad vaid üksikud välja vahetusõpilasteks.
Ja siis varsti toimus lepinguvestlus ja seal mu vanemad piinasid seda vaest YFU vabatahtlikku, kes meiega vestles. Mu vanemad otsustasid kõik üksikud punktid väga põhjalikult läbi arutada, aga eks see vist oli vajalik ka, et kõik ikka selge oleks.. Lepinguvestlusel üritati mind veel veenda, et ma äkki hoopis Uruguay või Argentiina või Tšiili valiksin, sest arvati, et need on ehk natuke turvalisemad riigid, aga Ecuador oli juba mulle kuskile ajju kinni jäänud ja nii ma siiski otsustasin, et Ecuador it is :)
Paar päeva või isegi nädalat läks mööda, enne kui me lepingule allkirjad panime ja vahepeal jõudsid kohad isegi täis saada, kuid mulle õnnestus tekitada veel üks koht õnneks. Aa ja mulle räägiti sellest muidugi siis, kui koht jälle olemas oli, niiet väga suurt muret mul siiski ei olnud :) Noh ja kui allkirjad antud olid, siis sain ma suure ja paksu rahvusvahelise faili, mis tuli ära täita. Selleks kulus mul kaks kuud ja kuigi mu ema arvates oli seegi aeg liiga palju, siis võrreldes osade inimeste nelja ja viie kuuga olin ma üsna tubli. Kui see fail saadetud sai, siis ei jäänudki muud üle, kui oodata.
28.-30. juunil toimus ka ELO, mis on eelorientatsioon kõigile tulevastele VÕPidele (vahetusõpilastele). Seal oli üsna väsitav kuulata kolm päeva vabatahtlike jutte, aga lõpuks oli kõik info ikkagi väga vajalik ja õhtused tegevused väga lõbusad.
Nüüd peale ELOt olen ma jälle palju oodanud, kuigi see aeg on läinud tegelikult nii märkamatult, sest nii palju asju on olnud ja on veel vaja ära teha enne päriselt vahetusaastale minemist. Ainuke asi, mis mulle veel päriselt muret tekitab, on see, et ikka pole teada minu hostperet ja kõik teised tulevased ecuadorlased on juba enda omad teada saanud. Kuigi eks mujale minejatest on ka veel inimesi, kes ikkagi ei tea oma peret. Ja ühele tüdrukule saadeti isegi kohaliku YFU poolt meil, et see aasta on väga raske peresid leida..
Meid, Ecuadori minejaid on muidu koos minuga neli ja algselt oli kohti vaid kahele, aga USA omadega oli sama lugu: kohti oli 10, minejaid on 17. Aga eks see vist ole nii nende populaarsemate riikidega :)
Nojah ja nüüd ma siis jälle ootan ja uurin pidevalt Ecuadori kohta ja loodetavasti saan ka varsti ikkagi pere teada:)
Tellimine:
Postitused (Atom)